Hämmastava mittenähtamatu mehe blogi

CSCE ja kuidas sellest sai OSCE

2011-07-08T00:19:00.002+03:00

Kirjutasin kevadsemestris taas portsu esseesid ja võib ju netti ka üles panna.

Sissejuhatus.

Selle essee peateemaks on CSCE ehk Euroopa Julgeoleku ja Koostöö Konverentsi areng aastatel 1975-1995. Käsitlen lühidalt ka organisatsiooni eesmärke, ajalugu, suuremaid konverentsi. Lühidalt kirjeldan ka Eesti seotust organisatsiooniga. Alustuseks kirjutan 1975. aasta Helsinki konverentsist, selle eesmärkidest ja mõjust. Kirjeldan ka järelkonverentse 1980ndatel. Seejärel liigun edasi 1990. aastasse, mil Pariisi hartaga asuti konverentsist looma rahvusvahelist organisatsiooni, et kohaneda Nõukogude Liidu lagunemisest tulenevate muutustega. Lõpetan CSCE nime muutusega OSCEks. Lisaks sellele käsitlen OSCE eelarve ning organisatsiooni kasvu ning tema otsuste siduvust liikmetele.

I Helsinki konverents.

Euroopa Julgeoleku- ja Koostöö Konverents (CSCE) alustas tegevust 3. juulil 1973. aastal ning lõpetas 1. augustil 1975 Helsinki Lepingule alla kirjutamisega. Alla kirjutasid 35 riigi esindajad. Lisaks Euroopa riikidele ka USA ja Kanada ning mitmed Venemaa naabrid, mis tegelikult asuvad Aasias. Konverentsi eesmärk oli parandada Euroopa riikide vahelisi suhteid uue raamistiku loomise kaudu ning selles suhtes see ka õnnestus. Praeguseks on enamik lepingu punkte OSCE liikmesriikides jõustunud või vähemalt muutunud normiks. Suurematel sõjaväeõppustel on vaatlejad ning inimõiguste rikkumiste puhul on rahvusvaheline kriitika loomulik. Kaheaastase töö tulemusena valminud akt polnud formaalne leping, vaid soovituslik kokkuvõte eesmärkidest, mis lubas ideoloogilistelt kaugetel vastaspooltel enamas nõustuda. Teisiti öeldes, valmis uus ja parandatud Euroopa riikidevaheliste suhete hea tava. USA tolleaegne president Gerard Ford: „Ajalugu ei otsusta konverentsi üle selle põhjal, mida me siin täna räägime, vaid mida me homme teeme – mitte lubaduste järgi, mida me lubame, vaid mida me täidame.“¹ Kontrollmehhanisme ega karistusi kokku ei lepitud ning mingeid püsivaid organeid ei moodustatud, seetõttu polnud 1975. aastal ka vajadust organisatsiooni loomiseks.²

Peale ühise huvi julgeoleku ja koostöö parandamiseks, olid suurriikidel loomulikult ka oma huvid. Konverentsi lõppkõnedes kumavad läbi riikide eri prioriteedid. Inimõiguste korvi näiline mitte-siduvus tegi koos territooriumide mitte-muutmise punktiga tegi leppe Nõukogude Liidule piisavat suupäraseks, et lepingule alla kirjutada. Leonid Brežnev rõhutas oma kõnes kahte aspekti: Euroopa julgeoleku suurenemist ja riikide siseasjade puutumatust.² Ameerika Ühendriigid (aga ka teised maad) tahtsid pingelõdvendust, et enam ei tekiks Kuuba kriisiga sarnast olukorda. USA president Ford kõne märkimisväärsed punktid olid järgmised: a) Rahu nimel tuleb vaeva näha, poliitiline tahe, demilitariseerimine ja tuumarelvade leviku piiramine on selleks vajalikud. b) 1971. aastast alates on Nõukogude Liidu ja USA vahel sõlmitud mitu julgeoleku suurendamise seisukohast olulist lepet ning et Helsinki Akt on selle suuna loomulik jätk. c) USA on praegu ja ka edaspidi seotud Euroopaga.⁴ Mõlema Saksamaa esindajad esinesid märksa skeptilisemate kõnedega, mis põhiliselt erinesid selles, et Lääne-Saksamaa oli ühendamisest huvitatud ja Ida-Saksamaa mitte. Ida-Saksamaa esindaja Erich Hoenecker rõhutas oma piiride puutumatuse põhimõtet.⁵ Samas kui Lääne-Saksamaa kantsleri Helmut Schmidt'i kõne rõhutas, et piiride muutmine rahumeelsel viisil peab olema võimalik, et saksa rahvas võiks kunagi taas ühineda.⁶Kusjuures mõlemad aspektid on Helsinki aktis kaetud.

OSCE ise liigendab Helsinki akti lühidalt kolmeks „korviks“. Esimeses korvis on Euroopa julgeolekuga seotud küsimused. Teises korvis – majandus-, teadus-, tehnoloogia- ja keskkonnaalane koostöö. Kolmandas – inimõigustega seotud valdkonnad. Kõige olulisem teema ja põhjus, miks see konverentsi üldse peeti, oli I korv. Teadusinfo vahetamine ja humanitaarvaldkond olid pigem „pehmed“ kõrvalprojektid, mis muutusid oluliseks alles peale külma sõja lõppu.

Julgeoleku korv omakorda jaguneb kümneks alateemaks, mida omakorda kutsutakse Helsinki dekaloogiks. Et CSCE konverentsi tuumast paremini aru saada, on mõistlik need punktid välja tuua ning seakuures ka veidi nende üle mõtiskleda:

„Suveräänide võrdsus ja suveräänsusega kaasa tulevate õiguste austamine.“ Põhimõtteliselt on tegu kinnitusega, et riikide siseasjadesse ei sekkuta. Osalt see on loomulik, teisalt vajalik, et saavutada kokkulepe nende riikidega, kellel oli põhjust Helsinki Akti teiste punktide alusel või muudel põhjustel sekkumist peljata.

„Jõu kasutamisest või sellega ähvardamisest hoidumine.“ Kui üks pool kasutab jõudu, siis teine pool vastab sellele. Keegi ei tahtnud konflikti Euroopa pinnal, seega välispoliitikas jõu kasutamisest loobumise põhimõte on ainult loomulik. Ähvardused on põhimõtteliselt sama, alati on võimalus, et asi eskaleerub. Mõlemad on tänapäeval üsna edukalt rahvusvahelistest suhetest välja roogitud, ähvardajate peale vaadatakse kui paariatele (Põhja-Korea). Sõjad on tänapäeval muutunud suuresti riikide „siseasjadeks“. Riikidevaheliste konfliktide puhul sekkub rahvusvaheline üldsus kiirelt (Venemaa-Gruusia konflikt).

„Piiride puutumatus.“ - See punkt on mitmetähenduslik ning vajab täpsustamist, leppes endas olev piiride teemaline punkt rõhutab piiride sõjaväelise ründamise ning agressiivse välispoliitikaga piiride muutmise lubamatust. (Helsinki akt 1975: lk.5) Tekib küsimus, mis on Eesti õhuruumi piiride rikkumine Venemaa sõjaväelennkite poolt? Ebaviisakus või rahvusvaheliste normide rikkumine? Samas, keegi ei pane küsimuse alla Eesti diplomaatide õigust piiririkkumiste puhul saata diplomaatilisi noote.

Teine küsimus on Lõuna-Osseetia ning selle tõttu 2008. aastal puhkenud konflikt. Nii Gruusia kui Venemaa on OSCE liikmed. Gruusia jaoks oli tegu sisekonfliktiga ning Venemaa jaoks (kaasmaalaste) inimõiguste kaitsega. Tagantjärele vaadates tuleb nentida, et mõlemad pooled rikkusid rahvusvahelist õigust teise poole rahvusvahelise õiguse rikkumise tõttu. Ja otseselt hukka mõista ei saa kumbagi. Suur-Britannia on Põhja-Iirimaal kõva käega tegutsenud ja NATO Kosovos.

„Riikide territoriaalne puutumatus.“ Suuresti sama eelneva punktiga. Osalt kinnitus, et Euroopa riigipiire enam ei muudeta, teisalt põhimõte, et vallutussõjad röövsaagi ja eluruumi nimel on igaveseks minevik.

„Vaidluste rahumeelne lahendamine.“ Kui teine punkt ütleb, kuidas asju ei tohi ajada, siis see punkt ütleb, kuidas asjad peaks käima. Tundub iseenesestmõistetav, aga vähemalt klassikaline konfliktikeskne ajalugu on kogum sündmustest, mis vastupidist tõestavad. Inimeste arv, kes saavad riikidevahelise tüli lahendades surma, ei mõjuta lahenduse kvaliteeti. Verevalamine lihtsalt muudab olukorda aina pingelisemaks, kuni olukord on nii kohutav, et kompromiss ei tundu enam sellega võrreldes halb. Sõjas inimeste tapmine pole vajalik ning teatud mõttes on selle kadumine demokraatiaga kaasnev loomulik areng. Kanti essee „Perpetual Peace“ üht mõtet vabas vormis edasi andes: ainuvalitseja astub sõtta kergemeelselt, aga kogu rahva nõusolekut on raske saada. Sõjas ei saa surma valitsejad, vaid kodanikud. Ja kui kodanike käest küsida, kas nad tahavad surma saada, on absurd.

„Siseasjadesse mitte-sekkumine.“ Vastuoluline punkt. Kunagi pole selge, mis hetkest muutub riigi siseasi välisasjaks. Kas siis võib sekkuda kui õnnestub tõestada, et riigi tegevus mõjutab välisriike negatiivselt? Selge on ainult see, et mitte-sekkumine on norm ja sekkumine erand.

„Inimõiguste ja fundamentaalsete vabaduste austamine, kaasaarvatud mõtte-, südametunnistuse- ja religiooni- või uskumusvabadus.“ Üks potentsiaalsetest põhjustest sekkuda. Ja üks vähestest põhjustest, mis on demokraatlikele riikide kodanikele vastuvõetav.

„Rahvuste võrdsus ja õigus end ise määratleda.“ Rahvus soovib end määratleda kultuuriautonoomia, rahvusriigi või millegi vahepealsena. Probleemid tekivad seda tõenäolisemalt, mida lähemale rahvusriigile soovib mingi vähemusrahvus jõuda. Kui konflikt muutub vägivaldseks, siis tihti rahvusvaheline üldsus sekkub. Selles mõttes seitsmes punkt ületab vajadusel kuuenda, aga oluline on märkida, et konflikti asukohamaa kaugus ja tugevus vähendavad rahvusvahelise üldsuse soovi sekkuda.

„Riikidevaheline koostöö.“ Ühiskonnas toimunud arengute tõttu on see ainult praktiline. Kasvõi sundimaks mobiilitööstust lähitulevikus Euroopas (ja ilmselt seetõttu ka kogu ülejäänud maailmas) kasutusele võtma ühte tüüpi mobiililaadijaid. Koostöö igapäevastes ja praktilistes küsimustes vähendab ka sõjalise konflikti ohtu.

„Heas usus rahvusvaheliste õiguse poolt määratud kohustuste täitmist.“ Helsinki aktis on selle punkti all rõhutatud, et ülim rahvusvaheline norm on ÜRO põhikiri ja muud rahvusvahelised kohustused ei tohi sellega vastuollu minna. Ning teiseks, et CSCE Helsinki akt ei tekita riikidele juurde kohustusi ega õigusi. Kas teine väide ka tõele vastab, on väga vaieldav.

Viimases punktis mainitu on vastu võtmisest saadik tekitanud vaidlusi teemal, mis Helsinki akt ikkagi täpselt on. Kas konverentsi ühine deklaratsioon, riikide moraalne kohustus või rahvusvahelise seaduse dokument? Igatahes, akt võimaldas Nõukogude Liidu aladel, sealhulgas ka Eestis, luua inimõiguste täitmist järgivaid gruppe. Nõukogude Liidu dissidendid said võimaluse süsteemi kritiseerida ilma automaatselt selle vaenlaseks muutumata. Jordan Paust'i sõnul Nõukogude Liidu meetmed dissidentide vastu aitasid laiemat üldsust teavitada.⁷

4. oktoobrist t 1977 kuni 8. märtsini 1978 toimus Belgradis konverentsi esimene taaskohtumine, kus midagi sisulist ei otsustatud peale järgmise CSCE ja mõne muu spetsiifilisema konverentsi vajaduse, toimumise ja koha.⁸ Konverentsi kokkuvõte on vaid neli lehekülge, sisulisteks muutusteks oli veel vara.

Tegevus 1980ndatel peale Helsinkit kuni külma sõja lõpuni

1980. aasta 11. aprillil tuli konverents taas kokku, seekord Madridis ning arutelu kestis 1983. aasta 9. septembrini. Suuresti oli tegemist Helsinki leppe ülevaatamisega ja aja jooksul toimunud progressi hindamisega. Uutest algatustest on kõige olulisem Conference on Confidence- and Security-building Measures (CSBMs) and Disarmament in Europe ehk maakeeli Usalduse-, Julgeoleku- ja Desarmeerimismeetmete konverents.⁹ Kuid samuti on oluline otsus alustada pidevat inimõiguste olukorra jälgimist uue lahendusprotseduuri alusel, millega lahendati üle 1980ndatel üle 100 konflikti.¹⁰ Lisaks sellele võeti vastu resolutsioonid religiooni- ja liikumisvabadusest, isiku turvalisusest (piinamise ja piinamislaadse kohtlemise vastane resolutsioon, surmanuhtlust veel ei keelustatud), rahvusvähemuste diskrimineerimise vastu, rahvusvahelise liikumisvabaduse suurendamiseks. Samuti pandi riikidele kohustus (rõhutan, mitte juriidiline) oma seadusandlus III (inimõiguste) korviga kooskõlastada.¹⁰

Järgmisena algas Madridis kokku lepitud CSBMs konverent asukohaga Kopenhaagenis. See kestis 19. jaanuarist 1984 kuni 19. septembrini 1986. Põhiliselt oli tegemist I (julgeoleku) korvi täiendamise ja tugevdamisega. Viidi sisse kohustuslikud relvainspektsioonid, et kontrollida andmete õigsust. Täiendati kolme I korvi aspekti ja lisati üks uus:

1. „Ähvardustest ja jõu kasutamisest hoidumine“.

2. „Eelnev teavitamine teatud sõjaväelistest tegevustest.“

3. „Teatud sõjaväelistele tegevustele vaatlejate kutsumine.“

4. „Iga-aastaste sõjaväekalendrite vahetus.“¹¹ Neljanda punkti puhul on tegemist uue ja konkreetsema teavitusmeetodiga. Iga aasta 15. novembriks peavad liikmesriigid teisi riike teavitama järgnevaks aastaks planeeritud sõjaväeõppustest, koos kindlas vormis kirjeldusega. Keelatud on korraldada õppusi, millest pole teavitatud ja milles osaleb üle 40000 sõjaväelase.

Kolmas CSCE järelkohtumine toimus Viinis 4. novembrist 1986 kuni 19. jaanuarini 1989. Konverents vaatas üle eelmisest kokkusaamisest saadik toimunud progressi sh. CSMB, mille täiustamiseks otsustati pidada uus konverents. Midagi revolutsioonilist ei toimunud, lihtsalt otsustati jätkata seniste ideede ellu viimist. Välja kuulutati ka konverents Konventsionaalsete Vägede (CFE) Varssavi Pakti ja NATO liikmesmaade vahel. Eelmainitud uute konverentside tulemusi otsustati edasi arutada 1992. aastal Helsinkis.

CFE ja CSMB konverentsid jätkasid tööd esimese korvi põhimõtetega. 19. märtsist kuni 11. aprillini 1990 toimus Bonnis II korvi majanduspõhimõtete edasiarendus. Liikmesriigid kinnitasid oma toetust vabaturumajandusele ning kinnitasid mitmeid punkte, mis pidid kaasa aitama majanduse edasisele arengule. Kuigi tol hetkel polnud CSCE prioriteediga, algas sellega OSCE majandusliku dimensiooni areng.¹⁴

Külma sõja lõpp

Aga siis lagunes Nõukogude Liit ja CSCE oli vastamisi hoopis pakilisemate ülesannetega. Riigipiirid muutusid ning seda mitte igal pool rahumeelselt, Balkani poolsaarel algasid verised sõjad. Uued riigid hakkasid looma institutsioone. Tekkisid probleemid vähemusrahvustega. Kui CSCE tegevus oli aastast 1980 pidevalt tihenenud nii järelkohtumiste kui ka nende vahel toimuvate konverentsidega, siis nüüd tekkis vajadus pidevaks tegevuseks ehk püsivaks rahvusvaheliseks organisatsiooniks. Ida-Euroopa värsked riigid olid vähemalt osaliselt puhtad lehed ning CSCE üldistest eesmärkidest tulenevalt ei saanud neid ignoreerida.

CSCE raames reageeriti Nõukogude Liidu lagunemisele kutsudes kokku kõigi liikmesmaade riigipead Pariisi läbirääkimistele (Nüüd 35 asemel 34, sest Saksamaad olid mõne nädala eest liitunud). Põhimõtteliselt oli tegu rahukonverentsiga, aga asutati ka esimesed CSCE püsivad institutsioonid: Sekretariaat Prahas, Vabade Valimiste Büroo Varssavis ja Konfliktiennetuse Keskus Viinis.¹⁵

USA, Saksamaa ja Venemaa liidrite kõned on taas relevantsed. Vastühinenud Saksamaa kantsler Helmut Kohl tänas ülevoolavalt kõiki kohalolijaid ning lubas, et Saksamaa on tulevikus Euroopa rahumeelse integratsiooni eestvedaja. Kõne konstruktiivses osas tõi ta välja OSCE reformimise vajaduse, et organisatsioon saaks uute väljakutsetega tegeleda ning vajadust muuta Euroopa majanduslikuks-, raha- ja poliitiliseks liiduks, mis oleks avatud ka nn. reformitavatele maadele.¹⁶ Kõnes on ladus ja sisaldab muljetavaldavat visiooni, mis on kahekümne aastaga ka teoks saanud. USA president George Bush'i kõne oli lühidalt kokkuvõttes rõõm uute demokraatiate tekkimise üle. Seejärel nendtis ta uute ja vanade etniliste probleemide pinnale kerkimist. Lisaks rõhutab Bush ka inimõiguste jätkuvat olulisust, CFE leppe sõlmimist ning CSCE reformimise vajalikkust.¹⁷ Mihhail Gorbatšovi kõne oli arusaadavatel põhjustel märksa negatiivsem. Helge tuleviku asemel on ees tundmatu tulevik ning loodetav Venemaa tulevik on suveräänsetest riikidest koosnev föderatsioon. Samuti rõhutas ta, et rahvuslusest ja separatismist tulenev piiride muutmine on eriti ohtlik. Kõne lõpus mõistis ta hukka Iraagi agressiooni Kuveidi suhtes.¹⁸

CSCE laienes 1991. ja 1992. aastal kokku 16 riigi võrra - kõik endised Nõukogude Liidu satelliitriigid, milles olid peagi toimumas esimesed seaduslikud valimised. Seetõttu sai Vabade Valimiste Büroo (OFE) rahalisi vahendeid juurde. Lisaks sellele muudeti institutsiooni nimi ja ülesanded. OFE-st sai ODIHR ehk Demokraatlike Institutsioonide ja Inimõiguste Büroo. Uued ülesanded hõlmasid põhiliselt uute riikide mitmel viisil abistamist demokraatlike institutsioonide loomisel.¹⁹

Konverentsist organisatsiooniks.

1991. aasta aprillis loodi Pariisi leppes ette nähtud CSCE parlamentaarne assamblee²⁰, et siduda parlamente enam CSCE tegevusega ja sellega efektiivsemalt liikmesmaade seadusandlust mõjutada. Esimene kokkusaamine toimus 3.-5. juunil Budapestis. Kokkusaamisel vastu võetud resulutsioonis käsitleti muuhulgas konflikte Transnistrias ja Jugoslaavias ning Vene Föderatsiooni vägede Balti riikidest välja viimise kiirendamist.²¹ Parlamentaarne Sekretariaat asub Kopenhaagenis. Assamblee käib koos korra aastas, koosneb tänapäeval 317st istmest ning Eestit Vabariigil on selles kolm parlamendisaadikukohta. Hetkel täidavad seda kohust Väino Linde, Juku-Kalle Raid ja Olga Sõtnik²².

Juulis 1992. aastal toimus taas riigipeade kogunemine, seekord Helsinkis. Kogunemise põhjuseks oli konfliktid Balkani poolsaarel. Olukord vajas lahendamist nii institutsiooniliselt kui ka poliitiliselt. Jugoslaavia liikmestaatus peatati ajutiselt. Olemasolevate lahendamiseks ja sarnaste konfliktide ennetamiseks loodi Rahvusvähemuste Kõrgem Volinik (High Commissioner of National Minorities), kes pidi varakult hoiatama ja sekkuma kui CSCE alal tekib etnilise konflikti oht.²³ Teiseks loodi Forum for Security Co-operation (FSC), mille ülesandeks sai pidevalt I korvi küsimustega tegelemine.²⁴ Samuti loodi ligikaudne kava Majandusfoorumi loomiseks, mis tegeleks II korvi küsimustega – konverents tekitas hoogsalt püsivaid allasutusi eri funktsioonide täitmiseks.

Esimesed kolm CSCE välismissiooni asusid tööle Jugoslaavias 1992. aastal. Missioonide ülesandeks oli infot koguda, eri gruppide vahel dialoogi õhutada ning jagada infot III korvis sisalduvate põhimõtete kohta. Esimesi missioone ei pikendatud, kuna Jugoslaavia polnud nõus CSCE-ga koostööd tegema muidu, kui missioonid lahkuvad.²⁵ Otsus luua missioon Eestis tehti 13. detsembril 1992. See algas 15. veebruaril 1993 ja kestis kuni 31. detsembrini 2001. Missiooni suuruseks oli kuus inimest. Missiooni eesmärgid olid järgmised:

„Luua kontakt riigi- ja kohaliku võimuga. Eriti selle osaga, mis tegeleb kodanike, migratsiooni, keeleküsimuste, sotsiaalhoolekande ja tööhõivega.“
„Luua ja hoida kontakte mitte-riiklike organisatsioonidega. Eriti parteide, ametiühingute ja massimeediaga.“
„Koguda infot ning jagada tehnilist abi ja nõu küsimustes, mis puudutavad eri kommuunide staatust Eestis ning informatsiooni nende liikmete õiguste ning kohustuste kohta.“
„Panustada Eesti võimude püüdlustesse taasluua tsiviilühiskond, sealhulgas kohalikesse mehhanismidesse, mis tekitavad dialoogi ja mõistmist.“
„Arvestada sellega, et missioon pole igavene ning leida mooduseid, kuidas oma ülesandeid anda kohalike institutsioonide kätesse.“²⁶

Missiooni eesmärk oli seega vene vähemuse kaitse ning inimõiguste korvi rakendamise kontroll ning see lõppes edukalt. Suuremad muudatused olid näiteks Eesti pinnal alates 26. veebruarist 1992 sündinud passita inimeste lastele kodakondsuse andmises 1998 ning samal aastal integratsiooniprogrammi alustamine.²⁷

1993. aasta 15. juunil astus ametisse esimene CSCE peasekretär, kellele anti Ministrite Nõukogu (CSO) poolt järgmised kohustused:

Eesistuja(maa) abistamine.
CSCE struktuuride ja missioonide haldamine. Sh. ODHIR.
CSCE kohtumiste korraldamine koos eesistujamaaga.
CSCE otsuste implementeerimise kontroll.
Vastutab CSCE töötajate tegevuse eest ning kannab sellest ette CSO-le, Ministrite Nõukogule ning eesistuja(maa)le.
Suhtlemine teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega
Tegeleb CSCE rahastamisega küsimustega.
Koostab iga aasta Ministrite Nõukogu jaoks CSCE tegevuse kohta raporti.
Täidab muid ülesandeid, mida Ministrite Nõukogu või CSO talle täitmiseks annab.²⁸

Sellega olid loodud kõik alused CSCE administratiivne haru loomiseks. 2004. aastal täiendati peasekretäri rolli oluliselt²⁹, aga täpsustamine pole selle kirjatöö seisukohast väga oluline.

Juba samal aastal novembris otsustati administratiivse haru ehk CSCE Sekretariaadi loomine Viini koos harukontoriga Prahas. Sekretariaat koosnes neljast allüksusest:

Konverentsiteeninduse osakond, mis vastutab konverentside tõlkimise, dokumentatsiooni ja protokollimise eest.
Administratsiooni ja Eelarve osakond, mis vastutab administratiivsete ülesannete, personalipoliitika ning finantside (sh. finantside kontrolli) eest.
Eesistujamaad Toetav osakond., mis vastutab kohtumiste ettevalmistamise eest. Hoiab kontakte rahvusvaheliste organisatsioonidega. Suhtleb pressiga ning vastutab avaliku info eest.
Konfliktiennetuskeskus, mis vastutab varajase hoiatamise, konfliktiennetuse ning kriiside maandamise eest. Samuti välimissioonide toetamise, infopanga ja suhtlusvõrgustiku eest.³⁰

1994. aastal hakati Sekretariaati reaalselt looma ning eraldiseisvate konverentside asemel oli tekkinud organisatsioon. Aga muutus tuli kuidagi vormistada.

Järjekorras neljas riigipeade kohtumine toimus 1994. aasta 5.-6. detsembril Budapestis. Seal tehtigi otsus nimetada CSCE ümber OSCE-ks. Aga see polnud lihtsalt nimeline muutus, külmast sõjas lõpust alates oli CSCE-d muudetud sisemiselt efektiivsemaks. Oluline küsimus oli, kas organisatsiooniks muutumine teeb OSCE otsused poliitiliselt ja moraalselt kohustavatest kohustustest legaalseteks kohustusteks, millele tuleb alluda. Kindel on, et see ei olnud Budapestis kohtunud riigipeade eesmärk.³¹ Ilmselgelt organisatsioon kirjeldas 1994. aastal olevat moodustist paremini kui konverents. Kaaluti ka teisi variante, näiteks „nõukoda“, aga hääletusel riigid valisid organisatsiooni.³² OSCE uus nimi demonstreeris orgainsatsiooni tõhustumist ja mitteajutist iseloomu, aga muutsid otsuste jõudu vaid kaudselt.

OSCE eelarve

Aastast 1993 on OSCE saanud liikmesriikidelt rahalisi vahendeid, et oma püsivaid institutsioone ja välismissioone ülal pidada. OSCE eelarve täidetakse 56 liikmesriigi poolt, arvestades riikide suurust ja jõukust. Umbkaudu eelarvest 90% sellest läheb välismissioonide ülalpidamiseks.³³ Graafikul on näha kiire tõus alates 1997. aastast kuni 2000. aastani ning seejärel aeglane kahanemine. See näitab, et organisatsioon ehitas ennast kiirelt mõne aastaga üles, tõus nii administreerimiskuludes kui missioonikuludes. Kui allikas on kirjas, et aastal 2001 läks missioonidele ~90% kuludest, siis on välja ehitatud organisatsiooni tegevkulud jäänud OSCE administratsiooni kulud igal aastal umbes 20 miljonit eurot. Tegevkulud vaevalt vähenevad, kuna OSCE pole ühtegi alamüksust sulgenud, pigem tõusevad. Seega näitab tabel reaalselt viimase kümnendi jooksul välismissioonide kulude vähenemist umbkaudu kolmandiku võrra ehk Euroopa (ida-)piirkonna stabiliseerumist võrreldes varasemaga.

Kokkuvõte

1973. aastal alustanud konverents oli pingelõdvenduse koha pealt äärmiselt oluline. Lepiti kokku kaunis deklaratsioon. Võeti poliitilisi ja moraalseid kohustusi, millel polnud karistusmehhanisme. Realismi vaatepunktist ei kohusta selline leping millekski. Aga realism ilmselt eksib, sest OSCE otsuste mittekohustuslikkusest hoolimata, on organisatsioon kasvanud ning aidanud vähemalt Lääne-Euroopas luua sarnaste väärtustega rahumeelset ruumi, mis aastatega laieneb. Ning pole liikmesriike, kelle seadusandlust poleks OSCE korvide põhimõtted paremuse poole muutnud.

1980ndatel toimusid pikad CSCE konverentsid, mis küll keskendusid eri aspektidele, aga tegevus pidevalt käis, kuna oli asju, mida läbi arutada. Teatud mõttes arutamine ise suurendas koostööd Euroopa riikide vahel, luues foorumi, kus said korraga viibida mõlema leeri esindajad. Ning vastuvõetud otsused olid kahtlemata rahu seisukohast kasulikud, kuna Kuuba kriisi sarnaseid asju enam ei juhtunud.

Nõukogude Liidu lagunemisega tekkisid Euroopa idaossa uued riigid, milles vähemalt esialgu valitses administratiivne kaos ning lahvatasid etnilised konfliktid. CSCE-le tähendas see suurenenud kohustusi, aga ka võimalust mõjutada värskeid riigike demokraatlike õigusriikide suunas, et ei korduks I maailmasõja järgne autokraatide võimule tulek. Ja selles suhtes oli OSCE vähemalt osaliselt edukas. Osaliselt on parem kui üldse mitte.

Euroopa ees seisvad ülesanded kasvasid hüppeliselt ning CSCE kohanes olukorraga institutsionaalsete reformide kaudu. Kolmest korvist põhimõtetest tulenevate jooksvate ülesannete täitmiseks loodi allüksused ning 1994. aastal nende allüksuste jaoks administreeriv üksus. Kuna enamike funktsioonide jaoks olid juba püsivad allüksused loodud või lähiajal tekkimas, siis riigipead otsustasid konverentsi, mis reaalselt juba oli organisatsioon, õige nimega kutsuma hakata.

1995. aastal uue nimega alustanud OSCE lugu pole loomulikult kaugeltki läbi, aga järgneva 16 aasta kirjeldamine täidaks veel vähemalt sama palju leheruumi.

Viited ja kasutatud kirjandus:

¹ http://www.osce.org/who/43960

² http://www.osce.org/mc/39501 Conference on security and co-operation in Europe. Final Act. Helsinki 1975.

³ http://www.osce.org/documents/16089 Address by the General Secretary of the Central Committee of the Communist Party of the Union of Soviet Socialist Republics, Leonid Brezhnev to the third stage of the Conference on Security and Co-operation in Europe. Helsinki, 30 July to 1 August 1975

⁴ http://www.osce.org/documents/16090 Address by US President Gerald R Ford to the third stage of the Conference on Security and Co-operation in Europe. Helsinki, 30 July to 1 August 1975

⁵ http://www.osce.org/documents/16087 Address by the First Secretary of the Central Committee of the Socialist Unity Party of the German Democratic Republic, Erich Honecker to the third stage of the Conference on Security and Co-operation in Europe. Helsinki, 30 July to 1 August 1975

⁶ http://www.osce.org/documents/16088 Address by the Chancellor of the Federal Republic of Germany, Helmut Schmidt to the third stage of the Conference on Security and Co-operation in Europe, Helsinki, 30 July to 1 August 1975

⁷http://www.jstor.org/stable/1191295 Paust, J. Jordan. Transnational Freedom of Speech: Legal Aspects of the Helsinki Final Act. Duke University School of Law. 1982, pp.66.

⁸http://www.osce.org/mc/40865 Concluding document of the Belgrade meeting 1977 of representatives of the participating states of the Conference on Security and Co-Operation in Europe, held on the basis of the provisions of the Final Act relating to the follow-up to the conference.

⁹ http://www.osce.org/who/timeline/1980s/01 Madridi konverentsi kokkuvõte.

¹⁰ http://www.jstor.org/stable/760397 McGoldric, Dominic. Human Rights Developments in the Helsinki Process. The International and Comparative Law Quarterly. pp.924-926.

¹¹(McGoldric 1990)

¹² http://www.osce.org/who/timeline/1980s/02 Stockholmi konverentsi kokkuvõte.

¹³http://www.osce.org/fsc/41238 Document of the Stockholm conferenceon confidence- and security-building measures and disarmament in europe convened in accordance with therelevant provisions of the concluding document of the Madrid meeting of the conference on security and co-operation in Europe. 1986. pp. 11-13.

¹⁴ http://www.osce.org/who/timeline/1990s/01 Majandusliku Koostöö Konverents, Bonn. 1990.

¹⁵ http://www.osce.org/who/timeline/1990s/02 Riigipeade kogunemine Pariisis. 1990.

¹⁶ http://www.osce.org/mc/16153 Speech by German Chancellor Helmut Kohl to the Second Summit of CSCE Heads of State or Government. Paris, 19-21 November 1990

¹⁷ http://www.osce.org/mc/16154 Speech by US President George Bush to the Second Summit of CSCE Heads of State or Government. Paris, 19-21 November 1990

¹⁸ http://www.osce.org/mc/16155 Speech by Soviet President Mikhail Gorbachev to the Second Summit of CSCE Heads of State or Government. Paris, 19-21 November 1990

¹⁹ http://www.osce.org/who/timeline/1990s/05 Expansion of CSCE/OSCE.

²⁰ http://www.osce.org/mc/39516 Charter of Paris, For a New Europe. Paris, 1990.

²¹ http://www.osce.org/pa/40732 Budapest Declaration of the CSCE Parliamentary Assembly. 5. July 1992

²² http://seadused.kogukond.org/2011/05/11/euroopa-julgeoleku-ja-koostooorganisatsiooni-osce-parlamentaarse-assamblee-eesti-delegatsiooni-moodustamise-otsuse/

²³ http://www.osce.org/mc/39530 Conference for Security and Cooperation in Europe. Helsinki, 9 - 10 July 1992

²⁴ http://www.osce.org/fsc/77535 FSC datasheet.

²⁵ http://www.osce.org/who/timeline/1990s/08 CSCE field operations.

²⁶ http://www.osce.org/node/43973 CSCE mission to Estonia.

²⁷ http://www.jstor.org/stable/826219 Berg, Eiki. Local Resistance, National Identity and Global Swings in Post-Soviet Estonia. Europe-Asia Studies. 2002

²⁸ http://www.osce.org/mc/40342 Third Meeting of the Council. Summary of Conclusions. Decision on Peaceful Settlement of Disputes. Stockholm, 1992. pp. 21-22.

²⁹http://www.osce.org/mc/29705 DECISION No. 15/04. ROLE OF THE OSCE SECRETARY GENERAL.Organization for Security and Co-operation in Europe. Ministerial Council. Sofia 2004.

³⁰ http://www.osce.org/who/timeline/1990s/10 Secretariat established in Vienna.

³¹ http://www.jstor.org/stable/2204183 Sapiro, Miriam. Changing the CSCE into the OSCE: Legal Aspects of a Political Transformation. American Society of International Law. 1995. pp.631-632

32 http://www.jstor.org/stable/2204183 Sapiro, Miriam. Changing the CSCE into the OSCE: Legal Aspects of a Political Transformation. American Society of International Law. 1995. pp.634

Kasutatud Kirjandus:

http://www.mtholyoke.edu/acad/intrel/kant/kant1.htm Immanuel Kant. Prepetual Peace: A Philosophical Sketch, 1795.

Teekond

2011-03-16T11:57:00.000+02:00

Mis õige blogi see on ilma kassiahastuse ja luuleta? Annan ühe neist.

Astu esimene samm
ja kuku.
See käibki nii.

Pane üks jalg teise ette,
korda seda.
Sellest saab teekond,
mis kusagile viib.

Kui enam ei kuku,
võid joosta.
Kui kõndida igav on sul.

Kui jaksu siis torma kui tuul,
naeratus suul.
Murra takistustest läbi,
lükka kõrvale isekad,
kes klammerduvad su jalgade külge,
kuna ise rühkida ei viitsi.

Kui kaotad suuna,
võta maha hoog.
Pole patt vahel seisma jääda,
tõmmata hinge ja juua teed.

Vaata vasakule, paremale.
думай, не только бегай.
Vaata ka taha.
kuigi ohtlik on see.
Maailm on täis soolasambaid,
kes vaatama jäid
ning edasi ei läind.

Kahetsus imes neilt jõu,
kurbus kivistas sooned,
nüüd tuimad kui tellised,
millest luuakse hooneid.

Parem mine edasi,
selles suunas, mis tundub see õige.
Süda sees,
mõistus peas,
jalad all.

Talisport

2011-03-13T11:16:00.005+02:00

Teisipäeval hõikas Tanel taaskord välja, et võiks mäele suusatama minna. Kuna mul midagi paremat plaanis polnud ja viimasel ajal taas mu vabadus, otsustasin temaga liituda. Kes teab, ehk on mäesuusatamine lõbus? Arvestades seda, et peaaegu kõik, keda kutsuti, "ei viitsinud", tundus tegemist olevat laeprao vahtimisega konkureeriva tegevusega.

Viimasest kogemusest talispordiga oli möödas umbkaudu 12-13 aastat kui ma kehalise kasvatuse tunnis plastiksuuskadega staadioni ümber nühkisin. Seetõttu ma laenutusest mäesuuski ei võtnud, hoopis lumelaua. Selle ümber oli laheduse halo, mis sätendas igas suunas. Esialgu ei tihanud katsudagi, kuidas mina saan puutuda midagi nii ekstreemset ja ägedat? Aga barjäär sai ületatud ning mina ja laud moodustasime ühtlaselt awesome terviku.

Kuutsemäele jõudes tegin mäest üles vaadates otsuse hankida mäepilet. Kurb oli rahast lahkuda, aga lumelauaga söökla eest liftini sõitimine oleks olnud uhke sõiduriista mõnitamine. Kuidagiviisi sain suusaliftiga mäe otsa (ilma kukkumata!) ning seal andis Pihel mulle kiirkoolituse. Esialgu ma ei saanud teoreetilisest juttust mitte midagi aru ja tahtsin lihtsalt sõitma hakata. Aga kuna ma iga 2 meetri tagant pikali kukkusin, polnud valikut. Esialgu tuleb sinkavonka ning tagumisel äärel surfata (maakeeli). Põhiline oli ikkagi kehaasend ja balanss. Siis sai suksut juba suunata. Aga kuni ma sellele pihta sain, jõudsin esimesel laskumisel kümme korda kukkuda ja tagatipuks lõpetasin võpsikus.

Aga teine kord sõitsin juba pool mäge kukkumata ja sealt edasi ainult paranes. Poole päeva peal lasin juba "raskest" rajast alla ning korra ka "väga raskest". Huvitaval kombel, mida järsem mägi, seda kergem on sellest alla sõita. Alla vaadates ma nagunii ei karda sõltumata nõlvast, aga äärel on palju kindlam surfata suurel kaldel ja kiire hooga.

Kukkumine. Ma tegin seda palju. Paigal seistes, mäest alla tuhisedes, selili, põlvili, kõhuli. Kõige ägedamad olid õhulennud ette: midagi on rajal ees, laud jääb lumme kinni ja mina lendan inertsist kõrge kaarega kõhuli. Mul on vahel ikka väga hea meel, et ma keskkoolis ju jutsu trennis käisin. Jah, kaklemises pole sellest mingit kasu (muidugi, kaklemisest endast pole ka mingit kasu), aga kaks aastat kukkumist harjutada annab tulemusi. See käib automaatselt, ma lihtsalt ei lõhu ennast ära. Poolsada korda kukkusin kindlasti, aga ainuke märk sellest on väike punakas plekk paremal põlvel ja üleüldine väsimus.

Mäest alla sõitmine, see on fantastiline, eriti siis kui sa juba juhid, kuhu laud läheb. Tuul puhub näkku, liikumiskiirus tõuseb. Iga vääratus võib kaasa tuua koomilise või valusa maandumise, aga see suurendab mõõtmatult rahuolu selle üle kui sa jääd püsti. Kogu aeg on kiusatus sättida laua nina ette, et kiirus tõuseks. Aga kui teatud kiirusest üle, siis enam külje peale tagasi ei liigu, ees on vaid kuninglik õhulend võpsikusse või eriti stiilne maabumine. Sama rahuldustpakkuvaid tegevusi olen seni kogetud vaid mõnda - lennukist pilvede vaatamine, soolo mängimine orkestris, tantsimine, suudlemine. Tunne, et olen elus ja see on nii hea.

Kohtumised valijatega

2011-02-26T17:33:00.005+02:00

Veetsin viimase nädala Märjamaal, kuna rahalised võimalused ei lubanud Tartusse jääda. Aga erinevalt tavalisest otsustasin kohaliku eluga aktiivselt tutvuda. Käisin jõusaalis ja valimisüritustel.

Reedel õhtul, 25. veebruaril, toimus kohtumine ja tantsuõhtu Kaja Kallasega (Siim Kallase tütar ja jurist). Siim Kallas pidas lühikese kõne liberaalsetest väärtustest, demokraatiast ja islamimaailmast. Kõne mõte lühidalt: 1) Euroopa ei julge oma väärtusi avalikult propageerida kuigi võiks. 2) Keegi ei tea, mis islamimaailmas juhtuma hakkab, aga kokku 22 riigis on 360 miljonit inimest ja see mõjutab Euroopat. 3) Võib tekkida paralleelle Ida-Euroopaga 20 aastat tagasi. Pole sama olukord, aga inimesed tegelikult tahavad samasugust vabadust nagu meiegi. Osad riigid lähevad kindlasti rappa, aga mõned ka õnnestuvad. Ja see iseenesest on juba midagi väärt.

Kaja Kallas rääkis natuke endast ja jättis veidi häbeliku idealisti ja poliitilise uustulnuka mulje. Kui küsimuseks oli juura, siis olid neiul välja kujunenud vaated ning visioon, aga üldpoliitilistel teemadel kippus keerutama ja sattus segadusse. Siim Kallas silmnähtavalt punastas kui Kaja üritas vastata küsimusele innovatsiooni ja ettevõtete kokkuviimise kohta. Ansambel Regatt säras ja tantsupõrand oli inimesi täis.

Laupäeval vedasin ennast hommikul koduloo konverentsile. Tuleb ikkagi vahel ajaloolasena käituda ja üritus oli üsnagi huvitav. Teemasid oli kaks: sõda ja rahu. Sõja poolest 1905. aasta revolutsiooni karistussalkade tegevus ning lahingud Märjamaa kandis aastal 1941. Rahu poolelt ettekanded Konovere sillast, esimesest Läänemaa laulupeost ja esimesest Märjamaa laulupäevast. Vahele oli pikitud kaks videot, millest ühel demonstreeriti eepilise muusika saatel kuidas Märjamaal asuvas tehases sai sulgedega kanast sulgedeta ja sisikonnata lihakeha. Yey

Peale seda toimus pubis Ruut 66 kokkusaamine Mart Laariga, kes vastas inimeste küsimustele. Üldjoontes jättis ta intelligentse mulje, kuigi mitmes punktis ma temaga ei nõustunud. Ka suurem osa küsijatest jättis enamvähem targa mulje. Aga õnneks või kahjuks mitte kõik. Üks enda arvates intelligentne skeptik pommitas teda kogu vestluse vältel igasuguste küsimustega. Küll küsides, et kas Mart Laar on vabamüürlane või kohtunud ühe teise maailmavallutust planeeriva organisatsiooniga. Või siis, et miks Eesti tegeleb sellise häbiväärse asjaga nagu e-valimised, mis on nagu puulehed, millele on peale kirjutatud "100 krooni". Või veel väites, et Eesti valimistulemused on võltsitud ja et eurole üleminek on põhiseaduse vastane. Veel säras küsimus, et kuna Savisaar on selline nagu ta on, miks valitsus teda vangi ei pane? Ühesõnaga, sündinud koomik. Aga see pensionär, Ott Sepp ja Märt Avandi ka ei suuda millegi sellisega hakkama saada.

Jutt käib Estonia katastroofist, mis pensionäri kohutavalt huvitas. Pensionär: Ma lehest lugesin, et Estonia katastroofi ööl helistati Vigala Sassile kolm korda kolmes eri keeles. Härra Mart Laar, miks helistati Vigala Sassile kolm korda?

Ma lihtsalt hakkasin irvitama ja pidin mõlemad käed suu ette toppima. Sellised naljad tulevad ainult elust enesest.

Ise küsisin kolm küsimust: 1) Kui IRL ja SDE peaks koalitsioonilepet sõlmima, siis millised ettepanekud te blokeeriksite ja milles koostööd teeksite? Selle peale M. Laar ütles, et SDE maksulubadused ei läheks läbi, aga sotsid on üldiselt mõistlikud inimesed ja nendega saaks koostööd teha näiteks osade IRL valimislubaduste täitmisel. 2) Kas IRL teeks koostööd Keskerakonnaga kui Edgar Savisaar lahkuks esimehe kohalt? Laar: Ma ei kujuta Keskerakonda ilma Savisaareta. Ja isegi kui selline üllatav asi juhtuks, ikkagi ei läheks koalitsiooni. 3) Mitu maakonda jääks haldusreformi järel Eestisse alles? 10 nagu esimese vabariigi ajal, aga enne seda tuleb teostada valdade reform - vähendada neid 244-st (?) umbes sajani.

Teiste inimeste mõistlikud küsimused olid põllumajanduse, majanduse ja hariduse kohta. Dokfilmi Sinimägedest ei viitsinud vaadata ja läksin hoopis koju.

Haridusteemaline debatt TÜ aulas 18. veebruaril

2011-02-23T21:11:00.001+02:00

Jõudsin taas ühele debatile ja veedan reede õhtut (ja siis kolmapäeva õhtut) materjali loetavaks muutes. Nagu eelnevatel kordadel, on mu oma märkused kursiivis. Kui keegi soovib mingil põhjusel mu enda arvamust teada saada, siis see võtab aega. Debati kokkuvõte on ikkagi muu asi kui ise vastuste välja mõtlemine.

Alternatiivselt, siin kahetunnine video debatist. http://www.uttv.ee/naita?id=4528

TÜ Euroopa kolledž ja Tartu Noorte Volikogu korraldatav üritus. Kell on 14:03. Saalis on veidi vähem inimesi kui eelmisel debati. Keskkooliealisi paistab olevat mõõdukalt. Seekord toimub hääletamine punase ja rohelise paberitüki meetodil. Kaarel Tarand ja Tõnis Lukas räägivad juttu. Sündmust filmivad kaks kaamerat. Algus 14:06.

Tõnu Ints – Sotsiaaldemokraatlik Erakond

Helmer Jõgi – Reformierakond

Tõnis Lukas – IRL

Karin Jaanson – Rahvaliit

Kaarel Tarand – Rohelised

Vladimir Shokman – Keskerakond

Proovihääletus. Kaarel Tarand: „Enamus on roheliste poolt.“

Martin Alliku avasõna. Londonis elava sõbra arvamus: eestlaseid on nii vähe, aga nii palju üliõpilasi. Samas meil on huvitavad igapäevased it-lahendused. Allik: Kuidas need küll tulid? Me oleme väikerahvas, igal juhul üritame olla suuremad. Kas on väiksemaid rahvuseid rahvaülikooliga? Island. Me peame iga sektori mehitama oma inimestega kuigi meid on vähe. Eesti haridust juhtivad inimesed on aru saanud, et on vaja teatud stabiilsust. Heaks näiteks on teadusandmebaaside teema. Teadus ja kõrgharidus tuginevad andmebaasidele ning nende eest tuleb iga aasta maksta. Need on ka masu ajal olnud Eestis lahti ja valik on võrreldav suurte välismaiste ülikoolidega. Aastate jooksul on olnud näha riigimehelikku suhtumist ning selles suhtes on kõik kena.

On terve rida asju, mida üks ülikool ise muuta ei saa. Senised Eesti valitsused on hoidunud erialade koefitsientide üle vaatamisest. Kui erialadel on suurem rahaline vajadus, siis ei julgeta midagi muuta kuna teised erialad tahavad kohe ka. See on kui Pandora laegas, mis üks kord tuleb avada. Lapiteki meetod pole kõige efektiivsem viis erialade rahastamiseks.

Kas Eesti ülikoolid soovivad välisüliõpilasi? Kui jah, siis küsimus on rahas. Meie ümber pakutakse tasuta ja stipendiumitega head haridust. Rahvusvahelisus on väga oluline, kuna saab näha teise mõtteviisiga inimesi. Riigipoolne sihiseadmine välisüliõpilaste saamiseks on vajalik.

Kui meil on väga head üliõpilased, siis kas on ka head õppejõud? Head tudengid on nõudlikud ja tekitavad survet õppejõududele. Ülikoole mõõdetakse rahvusvaheliselt teadustöö kaudu, aga tudengite jaoks on oluline hea lektor. Seegi aspekt on seotud riigiga. Professoriametisse ei soovi väga palju inimesi, sest nõutav kvalifikatsioon on kõrge. 2-3 on juba hea konkurents. Riigi roll on panna raha korralike (välismaiste) professorite alla. Hea professor tasub ennast 5 aasta jooksul igas mõttes ära. Tänasel päeval liigub raha aina vähem asukohaga ja aina rohkem andekate inimestega.

Dubleerimine kõrgharidusmaastikul. Mõnel puhul hea, mõnel halb. Kui on akadeemiliselt oluliselt nõrgem dubleeriv õppekava, siis tuleb see kaotada.

Õpikute teema. Loengus 200 üliõpilast, raamatukogus 20 õpikut. Riik on alustanud programmiga, et suurendada õpikute arvu. Hea algatus, eriti kui kiiremini kasvaks. Raha alla panekust pole piisavalt. Tuleb soodustada ka õpikute kirjutamist. Õppejõu jaoks on oluline kirjutada artikleid. Õpikuid tuleks enam väärtustada. Raha + väärtustamine = oluliselt rohkem õpikuid, mitte ainult paberil, vaid ka elektrooniliselt.

Riik ei tohiks takistada maksude kaudu hariduse omandamist.

Eesti riigil on läinud üsna hästi, aga alati tahaks rohkem, paremini. Üks erakond lubas TÜ 100 Euroopa parima ülikooli hulka (Reformierakond). Kontrollides rahanumbreid, sai M.A. teada, et hariduskulutustes on Eesti võrreldes ülejäänud Euroopaga 4-5x maas. Kas me oleme 4-5x andekamad? Siiski mitte. Et edetabelites kiirelt tõusta, tuleb oluliselt rohkem raha panustada.

Kõige olulisem tegevus, mis tõstab Eesti kõrghariduse kvaliteeti ja kuskohast tuleb raha?

SDE – ülikooli tullakse heade õppejõudude pärast. Õppejõudude tase, palk ja järelkasv on kvaliteedi võti. Raha tuleb riigieelarvest.

Reformierakond – RE tõepoolest räägib 100 parima ülikooli hulka tõusmisest. Eesti üldhariduse kvaliteet on suhteliselt hea. Miina-Härma, Hugo Treffner ja veel mõned koolid. See aasta lõpetab ~10500 gümnasisti ja ülikoolidesse võetakse vastu ~18000. Kuskohast see kvaliteet tekkida saab? Kvaliteedi aluseks on konkurents. Mõne ülikooli eelarve on Eesti eelarvest suurem. Raha tuleb erasektorist ja riigieelarvest. Eestis on vaja suurendada ka erasektori rahastust. Kõrgkoolidesse pürgimise konkurents on kõige olulisem.

IRL – Tõnis Lukas alustab taas kõigi tervitamisega. Kvaliteedi saavutamiseks tuleb välistada huvid, mis töötavad kvaliteedi vastu. Näiteks ülikoolipoolne raha hankimise vajadus. Hetkel on valida ebapiisav rahastatus või võimalus raha turult korjata. Seetõttu tuleb kõrgkoolidelt võtta võimalus lisaks tasuta kohtadele samal ajal teenindada ka tasulist avatud ülikooli ja eksterne. Ei saa olla lasta latti alla, et raha teenida. Hädavajadus tuleb ära kaotada. TÜ on veel heas seisus. Piisav rahastamine on eelnevalt öeldu tõttu oluline küsimus. See aasta tõuseb ülikooli koha rahastamine 10%. Kiusatuse õpetada vähem andekaid elimineerime nii, et õpe on tasuta.

Rahvaliit – keeruline on ühte kindlat teemat välja tuua, sest küsimus on keeruline. Kõige lihtsam vastus on suurendada kõrghariduse rahastust. Eestis 1,3% eelarvest. SKP ja majanduse arengut vaadates ei ole suurt rahavoogu oodata. Üliõpilaste arv väheneb. On ebaühtlast taset, aga kvaliteediga pole väga vähe probleeme. Kuidas üliõpilaste tühimik täita? Välisüliõpilastega.

Rohelised – Eestit juhib virisev seltskond. Me elame Eesti kõige rikkamal ajajärgul, kus meil on võimalus teha kõike paremini ja rohkem kui kunagi varem. Ülikoolidel, eriti TÜ-l on röögatult suuremad võimalused kui 92 aastat tagasi. Praegu on ka maailma parim Eesti ülikool. Kõlab nagu suurepärane argument mitte millegi tegemiseks, loodetavasti hr. Tarand tegi nalja. . Välismaistest ülikoolide tabelitest pole mõtet hoolida. Raha võiks haridusele alati rohkem kulutada. Probleem on korruptiivne käitumine – vigased, rumalad ja kallid otsused. Kui neid vältida, siis on juba hea. Keegi ei tööta meelega halvasti ja seega pole rahasüstist palju abi. Õppejõud ei hakka poole rohkem raha saades poole paremini töötama.

Keskerakond – Viisakas tervitus. Ma pole haridusministri kandidaat. Õpimotivatsioon tõuseks oluliselt kui lõpetaja teab enamvähem ametikohta, kuhu ta tööle kavatseb minna. Minu nägevuses on praegu meie kõrgharidus osaliselt tööturust mööda töötamas. Siin on vaja saavutada kokkulepe poliitikute ja tööandjate vahel. Vaja on kokku panna õppekavad, mis on Eesti tööturu jaoks sobivad. See on võimalik kutsehariduse (ja kõrghariduse) baasil. See pole halb kui lõpetajad lähevad välismaale õppima ja tööle kui seal on midagi, mis Eestis pole võimalik. Raha tuleb riigieelarvest, võib olla ka ettevõtjatelt ning ka tudengitelt.

Debati korraldajad: Edaspidi võtame aega. Eestis ühe õppekoha kohta on OSCD riikides üks madalamaid (3x vähem) ja ülikoolide professorikohtadele kandideerib ainult 14% juhul rohkem kui üks inimene.

Kui suure rahanumbri te lubate järgmisel perioodil.

IRL – rahastamine tõuseb iga aastaga, kolme aastaga maksimumi. 30 miljonit krooni [tegelikult eurot] esmakordselt tasuta kõrgharidusele ja 10 miljonit veel. Praeguste prognoosidega eelarve tõus 100-130 miljonit krooni aastas? Enne oli esimene ehmatus, pole raha. Nüüd hüüatused: „See on isetäituv lubadus.“ Kui me ei suuda noor inimesi siia jätta, siis varsti hakkab kokku kukkuma meie kultuuriruum. Eelmisel debatil olid samad numbrid, kuid eurodes, seega oletan, et hr. Lukas tegelikult mõtleb eurosid.

Reformierakond – 125 miljonit krooni enne masu oli mõeldud loodusteaduste stipendiumiteks. Soov muuta õpetajatöö 3 ihaldatuma töökoha ette nagu Soomes. Kui majanduskasv lubab, siis [investeeritakse haridusse täiendavalt] 40 miljonit eurot. Eesti riigi hariduskulud on 7% eelarvest, see on Euroopas kolmas tulemus.

Rohelised – Eesti on raamatupidajate poolt juhitav riik. Alati on probleem, et ei ole raha. Kõigepealt nimekiri asjadest, mida on vaja, siis vaatame, kuskohast raha leida. Eelarve võiks balansist välja viia.

Rahvaliit – konkursile kandideerib vaid üks kandidaat, sest Eestis on vähe inimesi. USA-s on võimalik valida tohutult ning seetõttu on ka õppejõudude rotatsioon palju suurem. Meil pole selliseid inimesi. Rahastamise seostaks protsendiga SKP-st. Peaks OSCD-le järgi jõudma.

SDE – kui prognoositakse 4,5% majanduskasvu aastas, siis küsimus on prioriteetides. Eelarve kasvades pole haridus olnud alati prioriteet. Praeguses seisus ei kujuta Keskerakond [võisin ka valesti kuulda] tasuta kõrghariduse mudelit ette.

Ke – pigem nõus sellega, et põhiprobleem pole selles kui palju meil raha on, vaid kuidas me seda kasutame. Õppekavad tuleb korda saada nii, et need meelitavad panustama ka eraettevõtjaid.

Videoklipp küsitlusest tänavalt.

Üsna mõttetu klipp, mistõttu ma isegi ei ürita seda kokku võtta. Üks küsitletutest oli kaasajateenija Laika Virgin liige Andero Nimmer.

Kuidas on noorte algatustega, näiteks varivalimistega?

IRL – debatile ei too ainult valimised, vaid ka muul ajal vajadus oma vaateid selgitada. Korraldage selliseid üritusi ka valmistevahelisel ajal. Haridusministeerium toetab varivalimisi. Kas anda vanematele hääl laste eest hääli on väga vaieldav. Aga 16aastased võiks valimistel hääletada.

Rohelised – pole mõtet ennast sildistada „nooreks“, sest siis ei võeta niivõrd tõsiselt.

SDE – varivalimised on igati tervitatav valimiskampaania vorm. Debatt on hea. Valmislubadused on pigem ebameeldiv vorm oma vaadete selgitamiseks. Valimisiga on SDE vaidluse all, võiks ka olla 16. Noori küll peetakse kergesti mõjutatavateks, aga vanainimestele lubatakse ainult üht numbrit. [ilmselgelt pension]

Rahvaliit – noored võivad olla teatud asjades kompetentsemad kui võimul olijad. Valimiseelsed debatid on veidi mõttetumad kui muul ajal toimuvad..

Reform – riigi tasandil valimisea langetamine kohalikel valimistel on arutluse all.

Keskerakond – terve organism on see, kus on noori, vanu, naisi, mehi. Kus kõik töötavad aktiivselt.

Kas meil üldse on vajadus venekeelsetel koolidel eesti keelele üle minna?

Rohelised – see reform pole enam tagasi pööratav. Samas, keeleoskus kaob ära oma varasemal kujul. Masintõlkimine areneb, hiljem see laheneb iseenesest. Kogu teema kaob päevakorrast umbes 20 aasta pärast. Sooviks olla nõnda optimistlik, aga vaadates google ja babelfish'i tõlkeprogramme, on tõlkeprogrammidel veel kõvasti areneda. Sarnaseid keeli saab tõlkida suhteliselt väheste vigadega, aga kui keeled on erinevad, muutuvad laused tundmatuseni. Kõnekujunditest ma ei hakka rääkimagi.

IRL – oleks tore kui iga inimene ei ripuks kodumaal masina küljes. Reaalne keeleoskus on oluline ja venekeelsete dilemma on kiiresti mööduv. Ükski teine riik ei suuda panustada nii väiksesse täismahus haridusse nagu me teeme. Kvaliteedi huvides on minna vene gümnaasiumites üle eesti keelele. Oleks vajalik noorte endi vaheline debatt, ilma vanainimeste juuresolekuta. Lukas kui muinsuskaitseliikumise liige nägi, kuidas vanainimesed juhatasid koosolekut ja noored lihtsalt läksid ära, sest sissejuhatus kestis kaks tundi.

Reform – Eesti keelepoliitika on olnud kaasav. Aga nüüd nähti võimalust seda vääralt näidata ja teatud poliitilised jõud sekkusid, et seda oma huvides moonutada. Praegune keelepoliitika on hea.

Keskerakond – küsimusse peaks suhtuma rahulikult. Kuid senini on teatud foobiaid. Elu paneb reeglid paika, inimesed õpivad nagunii eesti keelt. Las asi laheneb ise.

Publik, kas venekeelse õppesuuna kaotamisega tuleks jätkata seniste plaanide järgi?

Saal on ülevoolavalt roheline, samuti kandidaadid.

Ühekaupa küsimused.

Kas reaal- ja humanitaarteaduste õppekohtade arv on praegu õiglaselt jaotatud?

Viis rohelist, üks punane (SDE).

SDE – pigem ebaõiglustunne, sest humanitaaralade õppejõudude plagad on madalamad.

IRL – asi praegu on vääralt mõistetud. Humanitaar -ja sotsiaalvaldkondade alavääristamise mulje võib tuleneda sellest, et majandust ja juurat rahastatakse vähem. Tööjõuturuga üsna heas kooskõlas tellimus. Põhiline hulk õliõpilasi õpib sotsiaalaladel.

Kas keskharidus peaks olema kohustuslik?

Reformierakond, IRL, Rahvaliit – ei peaks olema.

SDE – selles küsimuses on huvitav seis. Erakond ei nõustu. Lisaks gümnaasiumile on kutseharidussüsteem, vormiliselt on nõue õppida olemas. Aga kutseharidusteel on raskem edasi õppida kuna toimub riigieksami punktide järgi vastuvõtt. Kutsekoolide riigieksamite tulemised on aga halvad.

Roheline – kas talupoegade õpilased on võimelised lugema ja kirjutama või mitte. Veider uuesti sama küsimust arutada 200 aastat hiljem. Asi on mõõtepulkades, mitte kohustuslikkuses. [mälu järgi Hr. Tarand seletas, miks noored koolist välja kukuvad]

Reformierakond – segamini hariduskohtustus ja koolikohustus. Kui keskharidus muutub kohustuslikuks, siis kvaliteedijutt jääbki jutuks. Andekamad jäetakse kõrvale, keskendutakse nõrgematele.

IRL – arutelu võib tekkida. Kohustuslikkust mõistetakse erinevalt, läbilohistamisest tuleb hoiduda.

Keskerakond – räägime riigi kohustustest maa ja rahva eest. Üks neist on luua kõikvõimalikud tingimused, et arendada välja oma elanike anded. On mõistlik anda suurepärased võimalused õppida ennast huvitaval alal.

Kas riik peaks rahastama samasid erialasid eri ülikoolides? Kas dubleerimist peaks vähendama?

Kõik on ühte meelt, dubleerimist peab vähendama.

Publiku küsimused:

IRL, kas läheksite koalitsiooni partneriga, kes teie haridusprogrammi läbi ei laseks?

Kui koalitsioon ütleb, et neid haridus ei huvita, siis me nendega koalitsiooni ei lähe. Rahastus peab olema prioriteet, kuid kogu platvorm ei pea olema kinnitatud.

Reformierakond, milliseid samme näete ülikooli sisseastumise muutumise osas?

Autonoomia ja akadeemiline vabadus. Riik peab kõiki koole ühte moodi kohtlema. Teatud latid peavad olema.

Tõnis Lukas, sügisel käisite välja hariduskassa idee, miks see kiirelt kadus? Mid on teie seisukoht nüüd?

IRL on kogu aeg seda meelt olnud, et ühiskond peaks kõrgharidust enam toetama. Kui me ei hakka ülikooli rohkem finantseerima, siis tuleb muid vahendeid leidma. Artikkel tõstatas dilemma.

Reformierakonna kommentaar – hariduskassa idee oli poliitiline ämber.

Tõnis Lukas – sügisene seis nõudis selle küsimuse tõstatamist. Kõigil üliõpilistel üldine osaline õppemaks, nagu OSCD soovitas, pole Eestis perspektiivne. Et seda debatti maha viia, tõstsin uue debati üles.

Rohelised – miks Reformierakonna valimiskavas on punkt, et mida tähendab, et avalikud ülikoolid vabastatakse avalikest piirangutest? Kas see tähendab, et ülikoolid ei pea seadusi täitma ja võivad kasumit teenida?

Reform – väga lihtsustatud nägemus. Mõte on selles, et Tartu Ülikoolil on riikliku ülikooli tunnuseid. Omandivormide paljusus. Viimased seadused on vähendanud avalikõiguslikke piiranguid.

Rahvaliit – kui rääkida tasuta kõrgharidusest, siis hetkel 52% üliõpilastest on riigieelarvevälised. Lukasele küsimus, protsentuaalselt kui paljud üliõpilased saaks tasuta kohtadele?

IRL – on muutunud proportsioon. Tasulistele kohtadele 10000, tasuta kohtadele 8300 õpilast. Tasuta kohtadele kandideerijad on enamasti värskelt gümnaasiumi lõpetanud. Tasulistel on palju neid, kes õpivad vene keeles, inglise keeles, osakoormusega, teise või kolmanda kõrghariduse omandajad. Värsketest tulijatest 54% on tasuta ja ülejäänud tasulistel. Erakõrgkoolidele tuleks kompenseerida aastas umbes 1000 kohta ehk 7-8 miljonit eurot.

Miks me ütleme potentsiaalsete õppijate rahast ära? Tasuta kõrgharidust on meil 36000, 33000 on tasulist. Tulevikus 58000 üliõpilast. Praegu 70000 üliõpilast, 50580 täiskoormusega eestikeelset õppijat. Edaspidi riigieelarvest makstakse 70% tudengite eest, varem 80%. Edaspidi langeb.

Kas oleme huvitatud bakalaureuseõppes välistudengitest?

Rahvaliit – teatud erialadel on vajalik teatud õpinguastmetel ka bakalaureuste vahetus. Väga oluline on luua rahvusvahelisi kontakte. Muudab Eesti atraktiivsemaks.

IRL – oleme huvitatud välisüliõpilastest. Aga seda ei pea tingimata kinni maksma Eesti riik. Paljude üliõpilaste õppekulud maksavad nende sihtkohamaad.

Roheline – kutsume Eestisse välisüliõpilasi, et nad oleksid meie sõbrad. Me ei pea neid kutsuma ainult Hiinast, vaid ka mujalt maadest, kellega me reaalselt tahame sõbrad olla.

Reform – võrdne kohtlemine igal pool. 100000 sakslast tahavad Austriasse, sest seal pole õppemaksu.

SDE – Eestil peaks olema strateegiline suhtumine. On mitmeid võimalusi, vastastikused stipendiumikokkulepped. Riigil peaks olema üldine arusaam ja erialades, mida me ise ei suuda koolitada, peaks olema vahetusvõimalus.

Keskerakond – teatud erialadel saaks propageerida seda, mida me siin Eestis teeme. Stipendiume maksta näiteks saaks soome-ugrilastele.

IRL - 1300 võõrtudengit, liigume edasi 5000 suunas.

Debatil osalejatele üks minut öelda, miks nende kandidaat on parem kui Tõnis Lukas.

Rohelised – milleks olla „parem“, saab ka koostööd teha. Tänane vestus on tegelenud eilsete probleemidega. Aastal 2100 kroonika imestab, et miks kõik inimesed ei ole võimelised omandama 20 aastat haridust? Inimene on õppimisvõimeline loom.

Rahvaliit – õppetoetused ei toeta üliõpilase valikut, tihti on see seotud elukohaga. Kaugel õppimine on kallis. Seda tuleb muuta, et valikud poleks seotud elukohaga. Meie erakonna haridusminister seisaks selle eest.

SDE – meie haridusminister oleks Mart Meri või Peeter Kreitzberg. Mõtlema pani, et rahast rääkisime palju ja ülikooli vabadusest vähe. Reformierakonna seisukohast avalikõiguslike piirangute kohta ei saa ikkagi aru. Oluline on kui palju ülikool saab ise raha suunata.

Reformierakond – olen Tõnise Lukase tööandja esindaja. Koostööd ka edasi, aga ei tea, kas ministrina. Sest mõlemad ei mahu. Kõik erakonnad toonitavad hariduse tähtsust, haridus on majanduse võti. Majandus ongi sellises seisus, et haridust tuleb muuta. Ja siis on meil kõigil võimalus saata oma lapsed kas Eestisse või mujale õppima ning nad tulevad Eestisse tagasi.

Keskerakond – austatud noored, ärge kunagi sättige eesmärgiks olla parem kellestki teisest. Eesmärk peab olema saada parimaks. Ma pakun välja elus töötava mudeli, et õppekavad oleks tööturuga kooskõlas, selle ma viiks haridusministrina ellu.

IRL – kokkuvõtteks, pole midagi selle vastu kui kõigist väitluslaua taga istujatest saaks tulevase riigikogu liikmed.

2011-02-20T12:43:00.003+02:00

http://www.youtube.com/watch?v=J3DlQi9YCXg

PS. Mõne päeva jooksul lisan haridusdebati teise vooru.

Hariduspoliitika debatt 8. veebruar 2011.

2011-02-09T15:02:00.001+02:00

Sattusin taas ühele valimisdebatile ning otsustasin kuuldu kirja panna. Miks mitte, esiteks saan pärast ise parema ülevaate ja teiseks, aitan oma blogi lugejatel valimistel orinteeruda. Jah, mõlemal. Tsauh! Isiklikud arvamused ja kommentaarid on kursiivis. Rahasummad muutsin vajadusel ümber eurodeks. Mõned asjad jäid kirja panemata seoses mu kirjutamise aeglusega, sealhulgas suurem osa tühjast lobast. Hoiatan, tekst on pikk. :-)

Debatti juhib Rein Toomla.

Erakondade esindajad:

Peep Mardiste (Rohelised)

Tõnis Lukas (IRL)

Mart Meri (SDE)

Paul-Eerik Rummo (Reformierakond)

Aadu Must (Keskerakond)

Edaspidi kasutan lühendeid ja viitan seisukohtadele erakonna nimega.

Kohal on palju noori, tõenäoliselt kuna välja lubati loosida sülearvuti ja muud nänni. Eelnimetatust sain teada alles kohapeal, aga sülearvutist ära ei ütleks.

Rein Toomla. Debatt on kõrghariduse teemaline ja keskendub rahastusele. Toimetulekutoetus, õppelaenud, sotsiaaltoetused ja tasuta kõrgharidus. Kuskohast valimislubadusteks raha tuleb?

Erakonna ja isiklik nägemus 2 minuti jooksul.

IRL – meelitused publiku aadressil. Tasuta kõrgharidusele esitatakse kaks süüdistust: 1) utoopiline, 2) toimub niikuinii. 2010 alustas Eestis 18k, neist 10k RE, 8k REV. Kui hoiame prioriteete, siis üleminek tasuta kõrgharidusele eestikeelsetel õppekavadel esimest korda õppijatele on võimalik ja tuleb.

Keskerakond – Vaimsed võimed on väikese riigi suurim vara. Eestis peab andekad välja selekteerima, muidu me hääbume rahvusena. Kõik helged pead ei pea lõpetama Eestis. Keskerakond on tasuta hariduse idee juba ammu välja pakkunud. Tasuta kõrgharidust saab erinevalt defineerida, päris tasuta kohti pole. Kõik noored ei pea jõudma ülikooli. Igale võimetekohane haridus ja oskused. Raha – sellest räägime edaspidi.

Reform – Rummo ütleb, et ta pole hetkel haridusministri kandidaat. Reform pole ministrikandidaate veel välja kuulutanud ja ei tee seda enne valimisi. Reform on oma erakonna haridusprogrammi ette valmistatud suure hulga inimeste koostööl. Pikem dokument väljastatakse tulevikus. Reformi hariduspoliitika põhiprintsiibid: 1) tuleb tagada eesti kõrghariduse kvaliteet ja konkurentsivõime. 2) aeg sai otsa, hiljem räägin.

Rohelised – Ka roheliste ministrikandidaadid pole veel selged, peale Kaarel Tarandi, kellest saaks peaminister. Ülikooliõpingute eest tasumine pole kõige tähtsam teema. Roheliste jaoks on oluline majandus ja tööturg. Suurim tööpuudus on vähemharitutel. Innovatsiooni ei saa teha väga hea hariduseta inimesteta. Rohelised – kohustuslik keskharidus. Kui inimesed hakkavad elama 90-100aastaseks, ei saa vähemaga. Kõrgharidusdebatt.

SDE – paljud teemad olid juba 4 aastat tagasi laua peal. Tasuta kõrghariduse teema oli 4 aastat tagasi õhus, nüüd märksa konkreetsemalt laua peal. Kahju, et sellega pole veel edasi mindud. Nüüd on demograafiline situatsioon tasuta kõrgharidusele soodne. Rohkem tähelepanu inimestele kui SKT-le ja hariduse rahvusvahelisele konkurentsile. Väärtustame inimest ja siis selle kaudu oleme ka rahvusvaheliselt heal järjel. Viimane lause oleks võinud olemata olla. Tõsiselt.

Küsimus 1: Üliõpilaste töölkäimine. Kas üliõpilane peaks käima tööl?

Rohelised – pole hea kui tudeng massiivselt tööl käib õpingute ajal. Praktika ja natuke tööd oleks hea. Eestlased käivad liiga palju tööl ja väljalangevus on küllalt suur.

Reform – eesmärk on saavutada olukord, kus ükski võimekas tudeng ei pea loobuma kõrgharidusest majanduslikel põhjustel. Tööharjumuse kujunemine on oluline, aga see ei tohi takistada kooliskäimist.

IRL – 60% tudengitest käivad tööl. Üle poole neist käivad tööl kuna nad ei saa muidu piisavalt raha õppimiseks. Aga ka ligi pool neist käivad hea meelega erialale lähedalasuval alal tööl. Õppetoetused peavad tagama, et üliõpilane ei käiks tööl, et ära elada.

Keskerakond – käisin ise tööl sütt loopimas ja kopajuhina. Mu (Aadu Musta) tudengid käivad veerand kohaga erialasel tööl. Veerand koormusega töötamine on ideaalne lahendus. Doktorandid saavad stipendiumeid. Mõõdukas töö on õige ja ainuke lahendus.

SDE – Üliõpilase töö on õppimine. Tudengipalk peaks katma põhilised kulud. Erialale lähedasel tööl käimine kooli kõrvalt on hea lahendus. Doktorantide toetus on väga väike. Et doktoritöö kirjutamist ja normaalse ajaga lõpetamist soosida, on vaja doktorantide toetust kahekordistada.

IRL ja reform räägivad vajaduspõhisusest. Kuidas süsteemi paremaks muuta?

IRL - noored, kes ei oma töist sissetulekut, peaks saama täistoetusi. Praegune süsteem pole riiklik, otsused tehakse kohapeal. Tingimused on eri õppeasutustes erinevad. Uus vajaduspõhine süsteem peaks toimima riikliku süsteemina. Üliõpilased hakkavad petma - reformierakonna väide 10 aastat tagasi - on alusetu süüdistus.

Reform – stipendiumid ja õppetoetused peavad olema selgelt lahus. Õppetoetus peaks olema vajaduspõhine ja suuremates määrades, mitte ühtlase kihiga kõigile. Vajaduse defineerimine on oluline küsimus. Reformierakond arvab, et ei hakata petma, aga siiski makstakse seni paljudele tudengitele ümbrikupalka. Raske on formuleerida pilti, kuidas vanemad rahastavad oma laste haridust. Toetused peavad olema vajaduspõhised, et kõik võimekad saaks koolis käia. Stipendiumid on seotud õppetulemustega ja riigile oluliste teadusvaldkondade vajadustega.

Keskerakond – maailm on kirev. Stipendiumite süsteem on ennast ammendanud. Eduga sõltuvuses olek on oluline. Toetused on hädavajalikud. Ülikooli ukse taha ei peaks jääma, soovijad peaks saama raha eest õppida. /.../

Registreerimisleht rikkus ülejäänud küsimuste vastuste kuulamise ära.

Kuni 26aastased ei saa nõuda toimetulekutoetust. Tartus sai raha tudengite taotluste tõttu poole aastaga otsa. Kitsaskoht lahendati sellega, et alla 26aastased ei saa toimetulekutoetust.

IRL – koalitsioon startis roosilite ideedega. Süsteemi saab alustada tõusva raha poolt. Koos tasuta haridusega saab startida normaalset õppetoetuste süsteemi juba aastal 2012. Eelnõuga tegeleb uus riigikogu. Meie hinnangul esialgne vajadus on 8 miljonit eurot, et käivitada uut süsteemi 2012.

Ref – Majanduslanguses kärbiti nii, aga nüüd kui läbi sai... Kontseptuaalne segadus Eesti sotsiaaltoetuste süsteemis on endiselt olemas. Õppetoetus ongi toimetulekutoetus.

Kas keegi võiks rääkida numbritest?

Roheline – toetus peaks olema üks, mitte 3-4. Kodanikupalga idee. Tõstes loodusvarade aktsiise, saaks riik maksta igale kodanikule näiteks 80 eurot kuus.

IRL – toimetulekutoetus peaks olema 130 eurot. Praegusest oluliselt suurem summa, saama peaks 30% tudengitest. Osaliselt peaks saama rohkem tudengeid. Kriitika – toimetulekutoetus ei pane rõhku kvaliteedile. Õppekava 100% mahus täitmine on samuti kvaliteedinäitaja.

SDE – õppetoetused tudengipalgaks. 130 eurot ei kata loomulikult kõiki kulusid. Stipendiumid 64 eurot kuus. Tudengite puhul on kentsakas piirata toimetulekutoetusele ligipääsu.

Reformierakond – riigi võimalused on olulised. Missugune number ka ei kõlanud, see ei jää samaks igal aastal. Kasvavad (või kahanevad?) sõltuvalt riigi võimetest.

Küsimus publikust. Kui sageli me vajadust hindame?

Reform – rakenduslik küsimus. Rummo määraks sammuks kalendriaasta või akadeemilise aasta. Liiga sageli selle tõestamine teeb asja liiga keeruliseks. Õpitulemusi arvestades sobiks kaks korda aastas.

IRL – semestrite kaupa. Ülikooli tullakse algusest peale valgelt lehelt. Kaaluti ka rohkem kui 2 korda aastas, aga 2 korda aastas on sobiv. Vajaduspõhisust vaadatakse pere sissetulekuid arvestades. Kui sissetulek on üle ~300 euro pereliikme kohta, siis õigust toetusele pole. Täiskasvanud inimeste sissetulekud kajastuvad maksuametis.

Keskerakond – kaks korda aastas vaadatakse üliõpilaste majanduslik ning õpingute olukord üle ja bürokraatiat pole väga palju.

EÜL ettepanek: tudengite vanemahüvitise määr peaks olema vähemalt 2x alampalgast.

Rohelised – ise vanemapuhkusel kahe lapsega. Toetab EÜL ettepanekut.

Keskerakond – elukestev õpe? Kui lapsed tulevad, siis pole aega õppida, järelikult elu on läbi. Nali. Toetab ettepanekut.

Kui doktorant saab lapse, siis praeguses süsteemis ta saab vanemahüvitist miinimumpalga ulatuses.

Reformierakond – see vajab doktorantide puhul muutmist. Reformierakond ei leia, et vaja oleks muuta kogu süsteemi. St. ei toeta kõigi tudengite hüvitise määra tõstmist. Kas just toetust oluliselt tõsta? Pigem mitte. Ambivalentne suhtumine.

IRL – kõik võimalused tuleb läbi arutada. Pole nõus, et süsteemi mitte muuta. Ülemist osa võiks alla tuua ja siis mõningaid gruppe selle tõttu rohkem toetada. Selle debati võiks taas avada. Süsteemi võiks veidi täiustada. Doktorantidele antakse 2012 töölepingu õigus, nad hakkavad saama toetuse asemel palka. Seega nende sotsiaalsed garantiid paranevad.

SDE – doktorantide ülesanne on kraad kätte saada. On veider, et doktorantidele on pere loomine nii raske. Vanemahüvitist täpsemaks hääletada on oluline.

Keskerakond – demograafiline plahvatus on väga optimistlik. Kasahstanis on päriselt plahvatus. Kas kõigil üliõpilastel toetust tõsta, aga doktorantide olukorra parandamine on kindlasti oluline.

Õppelaenude hüvitamine.

Rohelised – õppelaenude kaotamise taastamine on oluline. Kindlasti peab endise seisu taastama.

Keskerakond – pooldab endise seisu taastamist.

IRL – eelarve lange tingimustes tähendas seda, et need, kes said juba hüvitamise õiguse, ei jäänu sellest ilma. Lihtsalt uusi lepinguid ei sõlmitud. Minu mäletamist mööda ikkagi osad inimesed jäid hammasrataste vahele, aga ei hakka tõendeid otsima praegu. Osa parlamendisaadikud võtsid seda kui süsteemi puhastamist, teised ajutisena. Kõik tudengid ei lähe avalikku sektorisse tööle. Õppelaenud nuumavad pankureid, pankadel pole mingit probleemi võlglaste jahtimisega. Kui võlglane esimest korda kirjale ei vasta, hakkab riik maksma. Süsteemi tuleks muuta. 6,4 miljonit eurot õppelaenuvõlgu on otsene kulu riigile. Selle jaoks läheb igal aastal palju raha. Mingitele elualadele võiks hüvitada tagasimakseid, kui inimesi on sinna vaja.

Sde programmis on avaliku sektorisse tööle minejatele õppelaenuhüvitise saamine.

SDE – on riigi huvides, et avalikus sektoris töötaks haritud inimesed. On endastmõistetav toetada avalikku sektorit.

Reformierakond – olin võimu juures kui õppelaenusüsteemi nurgakivi pandi. Asja mõte oli tõmmata riigiaparaati palju noori inimesi, et välja vahetada vanast süsteemist välja tulnud ametnikke. Kaader tuli välja vahetada, see oli motiiv. Tõmme erasektorisse oli piiride avanemise ajal väga suur ning riigiaparaat oleks jäänud kiratsema. Nüüd on seis nii, et avaliku sektori oluline kontingent saab põhiliselt head töötasu, mitte soodustusi. Õpetajate, päästetöötajate palkasid tuleb võrdses sammus või ennetavalt tõsta, mitte motiveerida lisasoodustuste kaudu. Mis võiks olla ühiskonnale tulus, on liikumine erasektori ja avaliku vahel. Palgapoliitika ei peaks olema väga erinevatel alustel. Igati mõistlik jutt.

Roheliste lepingu idee: õppelaenu hüvitamine kui üliõpilane jätkab kraadiõppes või töötab avalikus sektoris 3-5 aastat?

Rohelised – me ei mõtle selle all riikliku suunamist. Pigem lepingut, et inimene hakkab õppima ja läheb ka doktorantuuri.

IRL – doktorantidest pole puudust, kaitsjatest on. Doktorante on 3000, kaitstakse aastas 150-160. Noored peaks andma ühiskonnale tagasi, aga see võib tagasi lüüa kui ühiskond hakkab takistama noorte rahvusvahelist mobiilsust. Präänik noortele õpetajatele (12800 eurot). Hea märk on see, et kui enne langeti välja 1-2 aastat peale õpetajaks hakkamist, kuna töö on raske, siis nüüd on välja langenud vaid üks. Piitsaga suunamine, kus pole juriidilisi hoobasid, ei tööta. Samuti mõistlik jutt.

SDE – riik peaks looma mingisuguse kaheaastase „järeldoktori pesa“, et saaks taas kohaneda Eestiga. Et tuua maailmas ringi hulkuvaid inimesi Eestisse tagasi. Talendid tagasi? Maailma nägemine on hea, aga peaks ette valmistama, et tagasi tulemine oleks võimalikult pehme.

Reformierakond – edasised töökohakohustused. Täiesti mõeldav leping. Osa debatist, kas haridus on eeskätt avalik- või erahüve. Kui inimene on saanud hariduse teiste kulul, siis tekib moraalne kohustus. Pigem präänik kui piits. Kui ettevõtja maksab, siis tudeng töötab pärast seal ning asi on loomulik. Miks mitte ka riigiga samuti.

Publiku küsimus. Kuhu kadus debatt tõsta õppelaenude piirmäär 60000 aastas? Miks saavad pangad praegu 5%, kui võiks olla 2,5%?

Reformierakond – 2015 peab jõudma 3000 eurose õppelaenuni. Suhe pankadega on selline nagu ta on, kuna omal ajal oli vaja pankasid motiveerida. Riiklik garantii aitas kaasa. Euribor on kõikunud, aga ei tea, kuidas praegu lugu on. Aga pangad on hetkel motiveeritud. Võiks intresside küsimuses pankadega läbi rääkida.

Rohelised – Risk on tudengite kanda. Kas pigem panna natuke juurde? Õpilaste risk, aga piirsumma võiks suurem olla.

Valupunktidest proovivad poliitikud mööda hiilida. Kas kõrghariduse omandamine on 10 aastaga raskemaks muutunud ja kas 3+2 süsteemile üle minek oli viga?

Keskerakond – muid ahvatlusi on rohkem, aga akadeemiliselt veidi kergem. Relatiivselt võibolla raskem. 3+2 üleminek, kolleegid teistest riikidest väidavad, et mõningatele õppeasutustele on see väga vajalik. Sobib tehnikumidele, ei sobi suurematele teadusülikoolidele.

Rohelised – varem oli süsteem kergem, sai pikemalt koolis käia.

IRL – õppekvaliteet nõuab pingutamist. Nüüd kui üliõpilasi on väga palju, siis ei saa loota, et ühiskond maksab 9-10 aastat. Kui üliõpilane ei viitsi vaeva näha, siis ta ei peaks kvaliteetses ülikoolis üldse õppima.

Reform – ei oska öeldagi.

Kas õppejõude on liiga vähe? Kas auditoorium liiga rahvast täis?

(Kui tudeng võtab õppelaenu 2000 eurot 5 aastat järjest, siis ta peab palka saama vähemalt 650 eurot, liisinguid ja muid laene arvestamata. Rahandusministeerium ei pea seda heaks lahenduseks.)

Kuskohast tuleb raha?

SDE – Eesti maksusüsteemi muutmine mingis poliitilises koosmeeles. Tihti tundub, et programm maksab tohutult palju, aga see pole võimatu, rahaline kate on mõeldav. Nagu IRL ütleb, summa pole astronoomiline. 40-45 miljonit eurot.

Keskerakond – olemasolevate ressursside jaotamine. Prioriteet ei tähenda seda, et peab ainult seda valdkonda toetama. Maksupoliitika mõttes on keskerakond lähedal SDE-le.

IRL – hariduse rahastamise suurendamine ja tasuta kõrgharidus on IRL-i suurim valimislubadus. 4 aasta pärast nõuab tasuta kõrgharidus umbkaudu 30 miljonit eurot, õppekeskkonna parandamist arvestades 40 miljonit. Järgmise aasta eelarve prognoositav kasv on 130 miljonit eurot. Üleminek on juba alanud, ülikoolide üldine rahastamine tõuseb varsti 10%. Midagi ei käi üle jõu, oleme juba sinna teel.

Reformierakond – raha tuleb riigieelarvest. Majanduslanguse tingimustes kulutused haridusele tõusid. Ja see trend püsib. Kui inimesel on raha, siis miks välistada tema ülikooli pääsemine? Üle tuleb vaadata Eesti praegune kõrgkoolide maastik. Paljud neist teevad pildi kirjuks, võtavad eraraha, aga ei anna midagi vastu.

Rohelised – moodne ja tark majandus, ilma hariduseta sinna ei saa. Rohelised soovitavad põlevkivi ettevõtetelt rohkem küsida. Ülikoolidele rohkem raha, aga nende peab autonoomia jääma.

Üldkokkuvõtteks võib öelda, et IRL domineeris debatti, kuna haridustemaatika on ikkagi nende valimiste põhipunkt. Reformierakond oli samuti igati tasemel. Erinevalt teistest kandidaatidest oli neil korraga knowhow ja korralik ettevalmistus. Seetõttu on neil ka märksa rohkem teksti. Teised erakonnad jäid nõrgaks, kas siis ettevalmistuselt või muudel põhjustel. Rohelistel olid mõned huvitavad ideed. Aadu Must oli karismaatiline nagu alati, paraku jäädes liialt üldsõnaliseks. SDE muretses põhiliselt doktorantide pärast. Pikemalt juurdlema ei hakka, sest kõht on tühi ja aeg loengusse minna.

18. veebruaril 2011 eurokolledžis uus haridusteemaline debatt.

Väike muinasjutt muffinitest.

2011-02-04T16:13:00.005+02:00

Soundtrack. http://www.youtube.com/watch?v=iucKTsP3iJ4

Kord lumivalgete tiibadega ingel, korrumpeeritud eboniitsete šokolaadimuffinite poolt langes ja langes veel. Tiireldes maa poole, suled lendamas ja muffinite must ahvatlus levimas tema sulgedesse. Šokolaadist tiivad on rasked, nendega ei saa lennata. Maapind aina lähenes ja lähenes kuni pidi saabuma vältimatu lõpp. Kui tegemist poleks ingliga.

Ta langes edasi maakera südamiku poole. Tulekeeled limpsisid ta tiibu, tuhanded piinatud hinged haarasid tema järele. Kuid kõik, mis neile käte vahele jäi, oli šokolaad. Nad lakkusid seda oma sõrmedelt, kuid see maitses nagu kurbus ja nälg. Ning nad valasid pisaraid oma kuritegude eest. Vähemalt nad nägid üht inglit langemas.

Leegid muutusid aina kuumemaks ja painajalikud košmaarid ründasid ingli hinge. Ta tiivad võtsid tuld, šokolaad lahvatas leekidesse. Ühest leegipahmakast läbi tulles nägi ingel põrgu põhja. Ta proovis tiibu raputada, et ehk pääseda. Kuid tiibadest olid järel vaid hõbedased luud. Ta maandus imekombel ühele põlvele. Kuid tiivad purunesid tuhandeks sädelevaks killuks.

Mööda jalutas Lucifer, kes küsis: "Mida sa siin teed?"

Ja ingel vastas: "Ma eksisin."

Lucifer: "Mida sa oma eksimusest õppisid?"

Ingel: "Et sokolaadiga ei tohiks liialdada :D"

Lucifer vastas: "Ära kunagi plaani süüa oma emale mõeldud muffineid. Kao mu silmist!"

Ja ingel tundis ennast nii kergelt.

"Kuid mul ei ole tiibu, kuidas ma siit pääsen?"

"Võta see," ütles Lucifer ja ulatas inglile deltaplaani, "siia kuuluvad vaid need, kes oma ema muffinid päriselt ära sõid."

Tuulehoog viis ingli aina kõrgemale ja kõrgemale. Läbi hukkunud hingede allee, üle kadunud hingede kaarsilla. Nii pühalik, nii deltaplaaniga. Läbi põrgu, läbi maapinna, nii kõrgele kõrgele ära.

Aja möödudes kasvasid inglile uued tiivad. Majesteetlikud ja kohevad. Kuid vasaku tiiva siseküljele jäi igaveseks üks väike must sulg.

Lõpp.

2011-02-02T20:39:00.001+02:00

Viimati kirjutasin 2010 suvel toimunud reisist. Mis juhtus kahel edasisel päeval? Ütleme nii, et detailid jäävad Rumeeniasse ja minu mällu. Lisan vaid fragmendid, mille abil huvilised saavad mõtteid mõlgutada. Päike, kohalik õlu, sohvasurfajad, ülihea muusika, kallistus Siernia lauljannalt ja tõdemus, et inimestega suhtlemine on tegelikult väga kerge kui ainult initsiatiivi näidata. Muudangi oma blogi nime, kuna enam ma pole nähtamatu.

Miks ma tegelikult seda postitust kirja panema hakkasin, on aga tagasiside ja oma subjektiivne nägemus baka kokkutulekul toimunust. Nüüd enam ei viitsi, aga teen ikka.

Autotranspordiga läks üpris hästi. Arvasin, et inimeste näod ja suud seisavad kogu sõidu. Aga võta näpust, jutt läks kohe käima. Ja kuidas siis saab pohmellis naisterahvast mitte õrritada. Autoaknast välja vaadates oli näha lund, raagus puid, surnud kassi ja elusat metskitse. Õnneks ma ei pidanud aknast välja vaatama, sest see oleks olnud üks igav teekond.

Kohale jõudes kogunesid inimesed oma suurematesse või väiksematesse seltskondadesse, peale mõne foreveralone (internetimeem) näoga indiviidi. Randomi toodud iirisest tellis ühendas inimesi.

Tutvusringis igaüks ennast seekord ei tutvustanudki, millest on kahju. Aga ma kasutasin võimalust, et ümber lükata oma hüüdnime väärtõlgendus. Nimelt, Clawson ei tähenda küünisepoega, vaid küünised küljes. Nagu Wolverine, kes juhuslikult on mu lemmik koomiksikangelane. Kuigi hüüdnimi sündis hoopis ühest mängust, kus mu tegelane sai küüniseid kanda. Aga see selleks.

Trashi ettekanne oli huvitav autorikaitse aspektist. Kahjuks plaadi väljaandmise asi ja eriti alternatiivne muusika jätavad külmaks.

Peale seda algas fotojaht. Võistkonnad sai ise valida, mis tähendas, et inimesed hea meelega lasid lõimumise üle. Tartu krooksuseltskond formuleerus ümber fotoklubiks umbes 10 sekundiga. Pilte oli lõbus teha ja mõned neist olid küllaltki vallatud (mistõttu ma neid oma arvutist kaugemale ei lase).

Aga fotajaht lõppes enneaegselt ja algas viktoriin. Õnneks ise ma ei pidanud osalema, sest olin enda peale võtnud muusikaküsimuse. Heli miksida on kusjuures päris lõbus. Proovisin genky ja Taneli soovitusel üle võistkondade õla piiluda, aga see oli lihtsalt veider. Nagu üks kindel bakalane, kes seda kogu ürituse tegi. Alati lähedal, aga mitte kunagi seltskonnas. Niisiis ma läksin genkyga koos laudu koristama hoopis. Kerin edasi. Heliküsimus oli vist liiga lihtne, aga ma ei tahtnud väga keerulisi meloodiaid tagurpidi käima panna.

Siis saabus õhtu tipphetk, söögiaeg. Mu karismal oli juba näljast penalty (New Vegas pun). Supp oli päris hea ja sai end Vabarnamehele tutvustatud. Ilmselt oli faux pas talle öelda, et ma käin baka foorumis trollimas, kuid loodan, et see andestatakse mulle. Nagu mina andestan Ahtile, kes rääkis kohe peale seda poolele lauale minu raskustest naise leidmisel. Veidi piinlik on. :D

Edasi. Kui Alo veinipudeliga peamajja jõudis, oli Glaurungi viktoriin juba alanud. Mis pole tegelikult probleem, sest ma poleks nagunii võitnud. Asusin küsimuste asemel veinipudelit lahendama. Seejärel algas grupipildi epopöa. Ja kui peaaegu kõik pildid olid tehtud, jalutas sisse Andrei. Vähemalt fotoaparaat ei olnud välguga.

Veiniklaas käes sai Shiroga kohtutud, kes mainis, et Miyako klubi rahvas on jälle omaette. Ja et peaks nendega rohkem suhtlema ja klubiga liituma. Selle peale kostsin: "Kuidas oleks kohe praegu." Ja selles lauanurgas ma suurema osa õhtust veetsingi. Jututeemadeks downi sündroomiga lapsed, kõhutants ja kõik, mis sinna vahele jääb. Kõhutantsu jutu peale vedasin Kuroneko tantsima, mis oli nauditav. Karjas ilma särkideta ringi hüppamine on tore, aga paaristants on midagi muud. Loomulikult minu tänu ka kõigile teistele neiudele, kes minuga koos tantsisid. Õppisin paar uut liigutust nende 3 tunni jooksul, mis tantsitud sai.

Peale tantsu läksin pesema, sest seda mitte teha olnuks lihtsalt patune. Tagasi tulles rüüpasin vaheldumisi õlut ja energiajooki ning kuulasin Ummi muresid. Kui tantsuõhtu läbi sai, külastasin ka karaokeööd, kuigi hääl oli müstilisel kombel juba ammu kadunud. Laua äärde tagasi minnes MyLeafy serveeris mulle ühe klaasi koolat rummiga, tänud. Ja viimased tunnid veetsin veel rääkides. 7 paiku hommikul kobisin magama.

Ärgates oli draakonihingeõhk, aga muidu hea olla. Ei mingit "veel 5 minutit" jama. Käbe riidesse, raevukas hambapesu ja nägu naerul hommikusöögile. Sest mulle kohutaval kombel meeldib vaadata pohmakanägusid. Kahtlemata õel minust ja võibolla karmavõla tõttu olen hetkel vastiku külmetusega. Aga asi on seda väärt. Nii kaua kuni Random näppima ei läinud, lasin saalile reibast metalit.

Üllatuslikult Mati ja delos ei olnudki hommikuks surnud, vaid ärkasid üles ja isegi sõid hommikust. Lõpetasime fotojahi, mis oli isegi lahe. Ma ei mäletanudki, et kätelseis nii lihtne oleks. Suur osa võistkondadest nii reipad ei olnud ja fotojahi lõpetas vaid 4 võistkonda. Kuna žürii oli ammu kadunud, võitsid kõik. Publiku lemmikud olid loomulikult need pildid, kus võimalikult vähe riideid oli. Kuna kõik olid kurnatud, siis vaadati piltide vaheldumist seisvate nägudega.

Kojusõit oli jälle lõbus. Boonusena visati mind ühika kõrval maha.

Korraldusliku poole pealt ei häirinudki see, et kava kuidagi ei järgitud. Pigem see, et kuigi seltskondlikud tegevused olid (vähemalt ma arvan nii) mõeldud inimesi uutega tutvustama, toimisid valikumehhanismid nii, et kõik hängisid oma sõpradega. Fotojaht tahtlikult ja viktoriin tahtmatult. Ausalt öeldes oli inimestel nendest üsna suva, kõik tahtsid lihtsalt omavahel juttu ajada.

Veel mõned asjad. Sauna ei läinud, sest jääauku polnud. Randomiga vaidlesin nagu alati, reaalselt mingit vahet poleks. Poleks pidanud ilma sallita peamajast külalistemajja silkama. Ja haiged inimesed oleks pidanud koju jääma.

Sellest vast piisab, juuli paiku teen uue postituse. :P

Teine päev

2010-08-12T19:16:00.002+03:00

Ärkasin hommikul vara, et asjad ära ajada ja siis seiklema minna. Pangas raha vahetamine ja festivalipileti hankimine olid väga lihtsad, kuna hosteli töötaja märkis kaardile kõik kohad, mis ma palusin. Linn ise oli küllaltki Tallinna sarnane. Üllatav oli näha, et inimesed kasutasid tänavaid tuhatoosina - kõik on konisid täis ja ma nägin kahte inimest koni maha viskamas.

Muuseumid. Käisin neljas - etnoloogia-, ajaloo-, apteegi-, ja kunstimuuseumis. Etnoloogiamuuseumis tädikesed inglise keelt ei osanud ja näitus oli vahelduva kvaliteediga. Jahimeeste varustus ja naljakad rahvamütsid olid siiski käiku väärt.

Ajaloomuuseum oli talveni renoveerimisel, kuid valvur soovitas teisi kohti, mida külastada - kusjuures küllaltki heas inglise keeles.

Apteegimuuseumisse läksin täiesti uitmõtte ajel, kuid see sattus olevat parim muuseum. Teema oli vana apteek, mis rajati juba 16ndal sajandil. Näidiseid oli paljudest asjadest - alates kreekateemalistest laejoonistustest kuni ravimina kasutatud koprasitani(!). Armastuse eliksiir on väidetavalt hea vein :D

Viimasena külastasin kunstimuuseumi. Esimese kahe ruumi järgi oleks äärepealt jalga lasknud, sest maalid olid jeesusest ja igavad. Õnneks oli järgmistes ruumides huvitavaid teoseid kokku seitse. Lemmikud olid muigav naine, idamaine stseen ja kääbus poni seljas (tegemist oli vist kunagise väejuhiga, aga ta nägi nii totter välja xD).

Sealt edasi käisin koos ühe ameeriklase, Dougiga söömas, külastasin botaanikaaeda ja jõin kaks õlut. Kusjuures botaanikaaed oli küllaltki heal tasemel. Seal olid palmid, kalad, suured vesiroosid. Päris mitut asja tahaks oma aeda. Eriti hiiglaslikke palme.

Ilmselt lähen õhtul veel välja. Tsau :d

Esimene päev Rumeenias

2010-08-12T00:01:00.002+03:00

Hommikul 5:30 ärgates oli selline tunne, mida iseloomustab hästi sõna "derp". Bussijuhi monotoonne ja alamotiveeritud hääl ei aidanud keskenduda. Teekonnal Tallinnast Riiga igatahes magasin.

Riia.

Esimene asi, mida märkasin, oli reklaamiplakat - loomulikult pole seal internetti, on "internetS". Teed olid veidi hooletusse jäetud, aga hoonete arhidektuurilised lahendused olid veidi kiiksuga, huvitav vaadata. Riia bussijaamas oli kaks huvitavat asja: esiteks WC - esimene emotsioon oli ffffffffffffff... aga õnneks üks pott oli enam vähem puhas. Paberit sai ainult letist (ei tea, kas muidu pätsatakse ära?). Teine oli tuviparv, kes elutses hoone sees. Inimesi nad ei kartnud, sebisid mu istme alt mitu korda läbi, ka jalaraadiuses. Inimesed loopisid neile saia ja tuvid loopisid neid selle sama saiaga tagasi. Nii söötja kui paks mammi tema kõrval said korduvalt pihta. Tuvid on munnid ja trollid.

Esimene lennukogemus: Lennujaamas vaatasin lolle videosid, et aega mööda saata. Teate mis? Lennata on väga lahe! Alguses kiirendus, siis tõus. Maa muutub väiksemaks, mõne aja pärast näeb välja nagu lapitekk. Päike peegeldab soolaugastelt vastu ja need näevad välja nagu kullasooned kivis. Ja pilved - see on nagu teine maailm. Seal on udujärved, kaljud, platood ja üks pilv, mis näeb täpselt välja nagu... khm puravik. Ehk teisiti öeldes, see oli üks ilusamaid asju, mis ma kunagi näinud olen. Pimedas Budapestis taevasse tõustes nägi linn välja nagu tuhanded tõrvikud.

Takso sain normaalse ja ööbimiskoha leidsin kiirelt üles, jään siia ka homseks, et Cluj-Napoca't avastada. Administraator on muhe vend nimega Arpat ja meiega vestles ka ameeriklane Doug, kes on juba aasta järjest erinevates maades reisinud.

P.S. Budapesti lennujaam on fucking huge!

P.P.S. Nautige mu (ajutiselt reisi)blogi, te... teate küll kuidas see meem käib :d

2010-05-16T19:43:00.002+03:00

http://www.politicalcompass.org/printablegraph?ec=-1.88&soc=-3.64

Meh, tegin jälle. Kui iga aasta teha, siis saan kunagi hiljem graafikuid teha ja graafikud on lahedad!

Sex, Relationships and Kant's ethics

2010-05-11T21:44:00.002+03:00

Using the space to dump an essey in it, wall of text warning.

In the seminary it was apparent that Kant's view on sexuality was generally seen as outdated and without justification in modern world. In a sense, it does fail to prove, that moral sex is possible. Kant's ethics are just too strict for it to give sensible basis to moral sex. How exactly, I will show in my essay. I will be (at least partly) operating using Kant's moral theory as basis to show it's inner conflicts. Second part of the essay deals with the reasons, why Kant's theory has relevance. The essay is in English, because I'm also writing it to someone else, I hope it isn't an inconvenience.

I Critique

In Kant's view sex is natures method of procreating. The agents, including humans, however do it for the purpose of pleasure and therefor use another person as a means not an ends. It conflicts with the basic notion of Kant's ethics to always see other people as ends, not as means. To sneak past that, the only solution for him was giving your all to another person and by receiving the same from the other person, “winning yourself back”. And the only way of achieving that, was through the institution of marriage. The argumentation seems somewhat justified at first, until one notices a striking resemblance. It is exactly the same logic as Rousseau uses in his definition of (positive) freedom: by giving all your freedom to general will / society / other humans, you gain back just as much and in the end everyone is completely free. And lets not forget, that people should be forced to be free. If the analogy fits, doesn't it make a hidden assumption, that people should be coerced to marriage? As Rousseau's definition has proven to be of little to do with practice of freedom, Kant's view on marriage is in no way changing the nature of sex. It just serves to confuse people by claiming that you gain a right or a license to use your partners body from it. If a marriage was indeed such union of will as Kant described, then a married couple would also have an equally strong right to beat each other senseless. Practical imperative would forbid giving a right to beat someone senseless and, on the same basis, sex too. There for I think I can conclude that marriage is not a miracle cure to the problem morality of sex. Kant had serious trouble transforming sex from animal instinct to human nature. It is an impossible task, or rather an unnecessary one as I will go on to demonstrate.

Previous passage leads to another problem - the questionable value of the claim, that people give up their humanity if they have consensual sex. Is sex in itself something that is possible to regulate through morals or is it a basic need for all animals, much like food and sleep? For Kant our difference from animals is important and sex “exposes mankind to the danger of equality with the beasts”. Even though nature designed humans to become objects of sexual desire, they should avoid it. However avoiding sex is quite hard and if you apply categorical imperative for the fun of it, the human race would die out in 100 years for the sake of being moral (Though I should note, there might be a workaround to avoid extinction using biotechnology – basically growing children in jars - but I'll leave that unattended for now). Obviously that makes the practice of Kant's view on sex undesirable and frankly, impossible. Either giving up your humanity or dieing as a species, no matter how you look at it, it sounds like nonsense. It is only possible to accept sex as a part of humanity, instead of trying to remove it, because it does not fit in an all powerful moral theory.

II Defense

It seems to me, that Kant's logic is just incompatible with sex due to its nature. There is something in Kant's theory that seems instinctively true. From thinking about it, I realized the need to make the distinction, that it does not apply to sex itself, but it can be applied to relationships between people. So, it does have its uses when judging if relationships are moral and explaining why many relationships fail. Sex in itself is there for outside of morality, but what matters is that it causes people to do other immoral things and quite often. If two people decide to have sex and have no conflicting commitments, it has nothing to do with morals. But if there are previous commitments (or duties if you wish) or new ones being formed, then applying Kant's logic can give quite justified rules.

There are at least two possibilities, how relationships can be immoral through application Kant's moral theory:

1) It is immoral to pretend to be in a romantic relationship, just to gain easy access to someones body for the purpose of having sex. Because it's using someone as a tool and lying. Both inexcusable in Kant's ethics. Looking at it outside Kant's realm, it also generates false hopes in the other person A and will in no doubt cause them great mental harm, when the sexual appetite has been satisfied and the person B moves on.

2) Secondly, sexual desire is a necessity for a relationship, but it is not enough to form a lasting relationship. This might seem a rather subjective claim, but it has fairly convincing arguments for it. If sexual desire disappears, the core of the relationship is gone and there is nothing else to fill the void. That usually happens with aging. (I once got advice from a fairly intelligent old gentleman – if you marry, marry someone that likes to talk, it's all you'll be doing when your old). If it happens before people are still sexually active, in most cases it is so, then usually the result is having sex with other people. Though it is possible to resolve it by negotiating with the spouse, it usually is not and even more frequently is done without knowledge of the other. Even though the contract of marriage is an arguable one, it is de facto standard of relationships and without agreeing otherwise it is the standard rule set that couples operate in, even if they haven't signed a formal contract. And having sex with others besides the spouse without them knowing is lying in great magnitude otherwise known as betrayal. It is not so because of the “holy institution of marriage”, but because of the expectations of the other. Not to mention, it clearly shows that sexual satisfaction is more important than the spouse. I am not saying this cannot happen if the marriage was based on other things, nor am I saying that unhappy marriage should be sustained, but that successful partnership needs far more than just sex.

Half of the marriages get divorced and before marriage it is quite common to have several attempts to find something called love. Just because it is a failure, doesn't mean its immoral. It just means that love is a lot harder to find than sexual attraction.

Kant fails to prove that sex can be moral because of the institution of marriage. Sex in itself is not immoral and strictly practicing Kant's logic would doom mankind to extinction. However it can still be implemented on human relations in questions regarding sex. Whether in lying to receive sex or mistaking sex as the whole relationship, Kant still has some things to tell us.

DnD

2009-08-07T21:16:00.002+03:00

Tegin oma lõbuks ühe testi, mis ühe üpriski pika küsimustiku abil genereeris mulle D&D tegelase. http://easydamus.com/character.html Minu kommentaarid on kaldkirjas.

You Are A:

True Neutral Human Wizard (4th Level)

Ability Scores:
Strength- 14
Dexterity- 12
Constitution- 14
Intelligence- 14
Wisdom- 14
Charisma- 12Ilmselgelt liiga vähe Int'i, aga stat gain peaks piisav olema, et lvl20 kõiki lahedaid loitse kasutada. Samas, mul pole ka ühtegi nõrka kohta. Selline ümmargune tegelane.
Alignment:
True Neutral- A true neutral character does what seems to be a good idea. He doesn't feel strongly one way or the other when it comes to good vs. evil or law vs. chaos. Most true neutral characters exhibit a lack of conviction or bias rather than a commitment to neutrality. Such a character thinks of good as better than evil after all, he would rather have good neighbors and rulers than evil ones. Still, he's not personally committed to upholding good in any abstract or universal way. Some true neutral characters, on the other hand, commit themselves philosophically to neutrality. They see good, evil, law, and chaos as prejudices and dangerous extremes. They advocate the middle way of neutrality as the best, most balanced road in the long run. True neutral is the best alignment you can be because it means you act naturally, without prejudice or compulsion. However, true neutral can be a dangerous alignment because it represents apathy, indifference, and a lack of conviction.

Kogu see aeg ma arvasin, et olen neutral good. Aga neutraalsusel on samuti oma võlud.

Race:
Humans are the most adaptable of the common races. Short generations and a penchant for migration and conquest have made them physically diverse as well. Humans are often unorthodox in their dress, sporting unusual hairstyles, fanciful clothes, tattoos, and the like.
Ilmselgelt ma olen inimene.

Class:
Wizards- Wizards are arcane spellcasters who depend on intensive study to create their magic. To wizards, magic is not a talent but a difficult, rewarding art. When they are prepared for battle, wizards can use their spells to devastating effect. When caught by surprise, they are vulnerable. The wizard's strength is her spells, everything else is secondary. She learns new spells as she experiments and grows in experience, and she can also learn them from other wizards. In addition, over time a wizard learns to manipulate her spells so they go farther, work better, or are improved in some other way. A wizard can call a familiar- a small, magical, animal companion that serves her. With a high Intelligence, wizards are capable of casting very high levels of spells.

Ei tohiks üllatav olla, võttes arvesse mu akadeemilise eriala. Cleric on minu arvates märksa lahedam, aga see ei sobi tüüpiliselt ateismiga.

Nüüd peaks mõne D&D mängu ette võtma ja vaatama, kaua säärane nirk elus püsiks.

2009-07-24T00:23:00.001+03:00

The Game.

http://www.losethegame.com/origins.htm

Praegu rohkem midagi kirjutada ei viitsi, see on pigem harjumuse loomiseks.

ÜRO USA hegemoonia ajastul

2009-05-24T02:02:00.003+03:00

Õppejõule meeldis, panin netti üles.

See kõik algas Immanuel Kanti 1795. aastal kirjutatud esseega „Perpetual Peace: A Philosophical Scetch.“ Selle essee tuntuim idee on maailma kattev vabadest riikidest koosnevale föderatsioon, mis toob endaga kaasa igavese rahu. Sellele ideele tuginedes tegi USA president Woodrow Wilson idee moodustada Rahvasteliit. Kuigi Rahvasteliit loodi, kukkus see lõppkokkuvõttes läbi. Teise katsena algatas Franklin D. Roosevelt Ühinenud Rahvaste organisatsiooni idee. Kuid miks suhtub USA , selle peamine autor, tänapäeval ÜRO-sse nii negatiivselt? Oma essees kavatsen ma seda seletada läbi arengute, mis viisid USA ja ÜRO vastuseisuni pärast USA hegemoonistaatuse saavutamist. Lisaks sellele annan oma arvamuse, mida ÜRO peaks tegema.

Kanti essee põhimõtted. Kant esitas oma essees igavese rahu kolm tingimust:

Iga riigi põhiseadus peaks olema vabariiklik. (Kant 1795) Selle all peab Kant silmas riiki, mille kodanikud osalevad riigi juhtimises. Kanti algses visioonis oli selleks konstitutsiooniline monarhia, aga Rahvasteliidu loomise ajaks oli sellele ideaalile oluliselt lähedasemaks kujunenud demokraatia. Igavese rahu ja vabariikliku põhiseaduse seos seisneb selles, et kui kodanikel on valida sõja ja rahu vahel, siis nad valivad rahu. Autokraatiad ja diktatuurid valivad sõja kerglaselt, kuna otsustajad, erinevalt tavainimestest, ei kannata sõja tagajärgede käes. Seega peaks kõik riigid olema valitsetud nende poolt, kes ei taha sõdida.
Rahvusvaheline seadus luuakse vabade riikide föderatsioonis. (Kant 1795) Kant oli vastu ideele, et föderatsioon võiks sekkuda riikide siseasjadesse, kuna siis tuleks mängu võim. Aga see võim tekitaks põhjuse võimuvõitluseks rahu taotlevas föderatsioonis. Riigid oleks pidanud ükshaaval jõudma piisavalt tsiviliseeritud tasemele ja seejärel vabatahtlikult liituma. Ainuke rahu, mida sõjaga on võimalik saavutada, on „igavene rahu hauas“.
Maailmakodakondsus, mis on piiratud universaalse külalislahkusega. (Kant 1795) Selle all mõtles Kant „õigust“ saada hästi koheldud ükskõik millises maailma osas, kui sinna minnakse rahumeelsete kavatsustega.

Rahvaste liidu läbikukkumine. I maailmasõda oli liiga jube, et lasta seda korduda. Rahvasteliidu põhieesmärk oli suurendada rahvusvahelist koostööd ja saavutada rahvusvaheline rahu ning turvalisus järgmiste meetmete kaudu: 1) aktsepteerides kohustuse mitte kasutada sõda poliitilise vahendina. 2) olles rahvusvahelistes suhetes teiste riikide suhtes avatud, õiglane ja ausameelne. 3) kindlalt mõistes, et rahvusvaheline seadus on tegelik seadus, mis reguleerib valitsuste vahelisi suhteid 4) hoides õiglust ja austades oma lepingulisi kohustusi organiseeritud inimeste vahel.¹Kanti vaatepunktist oli täidetud ainult teine punkt. Maailmakodakondsuseks valitses tol ajal liiga suur anarhia. Aga peamine põhjus Rahvasteliidu lagunemiseks oli demokraatia ebaõnnestumine. Kui Rahvasteliidu loomise hetkel kattis demokraatia kogu Euroopat, siis kakskümmend aastat hiljem oli Euroopa täis ambitsioonikaid autokraate ja diktaatoreid – neid, kes isiklikult sõjas ei kannata. USA ei osalenud sisepoliitilistel põhjustel ja peale Rahvasteliidu ebaõnnestumist nägi selles viga. Ta mõistis, et oma väärtuste levitamist ei saa jätta Euroopa kätte, vaid seda tuleb isiklikult teha.

Mida tehti ÜRO loomisel teisiti. ÜRO põhieesmärgid on järgmised: 1) hoida rahvusvahelist rahu ja turvalisust. 2) luua sõbralikud suhted rahvaste vahel, mis põhinevad võrdsusel ja inimeste enesemääramisõigusel. 3) teha koostööd rahvusvaheliste majandus-, sotsiaal-, kultuuri- ning humanitaarprobleemide lahendamisel ja propageerida austust inimõigustesse ja põhivabadustesse. 4) olla keskus, mis harmoniseerib rahvaste tegusid, saavutamaks neid ühiseid eesmärke.² Rahvasteliidu põhimõtetele lisandusid uued tegevusvaldkonnad: näiteks inimõigused, majandus- ning humanitaarabi ja sotsiaalprobleemide lahendamine. Samuti muudeti liikmelisuse nõudeid. Et ÜRO-d luua, pidi USA tegema palju kompromisse, kuid uus organisatsioon oli täiuslikum ja märksa vähem Euroopakeskne. Seda tõestab kasvõi fakt, et ÜRO on edukalt eksisteerinud üle 63 aasta.

ÜRO ja USA külma sõja ajal. ÜRO ei täitnud USA lootusi. Külma sõja ajal kasutas Nõukogude Liit Julgeolekunõukogus vetoõigust oma riiklikest huvidest lähtudes. Koloniaalimpeeriumite lagunemisel tekkinud riigid kaldusid samuti õukogude Liidu poole, kuna tolle partnerluse tingimused olid märksa leebemad kui USA-l. Seetõttu võis Nõukogude Liit alates 1970ndatest ennast vabamalt tunda ja USA oli sunnitud hakkama aktiivselt vetosid kasutama. ÜRO ja USA suhted halvenesid pidevalt ning 1980ndatel hakkas USA vähendama oma panust ÜRO eelarvesse ning jättis mõnel aastal üldse maksmata, et mõjutada ÜRO-d endale sobivas suunas. Kuid Nõukogude Liidu lagunemisega olukord muutus.

Külma sõja järgne periood. Kui kadus Nõukogude Liidu vastasseis Julgeolekunõukogus, siis töötas kollektiivne julgeolek mõnda aega nii nagu algselt plaanitud. ÜRO lahendas koos USA-ga konfliktid Kuveidis, Bosnias, Horvaatias ja Kosovos. ÜRO järgnes USA algatustele ning kriisid said lahenduse. Kuid ajaloo lõppu ei tulnud, selle asemel hakkasid tekkima uued kandidaadid liidripositsioonile ÜRO-s. Kolmandal maailmal, Euroopal, Hiinal ja Venemaal on kõigil oma ideed, milline ÜRO peaks olema ja need ei kattu USA ideoloogiaga. See on tekitanud USA-s pettumuse: ise Rahvasteliidus osalemata ei suutnud nad maailma parandada; ÜRO liikmena segasid teda Nõukoguse Liit ja endised koloniaalmaad; isegi peale hegemooniks saamist esindas ÜRO USA ideaale vaid lühikest aega ning hakkas jälle tema häid algatusi blokeerima.

Demokratiseerimine ja ÜRO. USA-le omast demokratiseerimise ideaali on minu arvates alahinnatud. Juba Kant'i essees oli maailmarahu esimeseks tingimuseks, et kõik riigid oleksid vabariikliku põhiseadusega. USA jaoks on see võimalik ainult demokraatlikus riigis. Sellest tuleneb ka ameeriklaste aktiivne soov demokraatiat levitada, nad ei usu, et rahvast irdunud valitsejad tõepoolest rahu sooviksid. Maailmarahu on alles siis kindlustatud, kui kogu maailm on üks suur õnnelik demokraatlik perekond. ÜRO põhieesmärkides on kirjas vaid ilma igasuguse jõuta soovitus propageerida inimõiguseid ja põhivabadusi. Režiimi olemus on riigi siseasi, selle surus ÜRO loomisel läbi Nõukogude Liit. Vaid inimõiguste rikkumise puhul on põhikirjaline alus sekkuda. Ning siis sõltub kõik viie alalise Julgeolekunõukogu liikme üksmeelest, mis saavutatakse haruharva. Nendest viiest riigist kolm on täielikud demokraatiad, Venemaa on hübriidrežiim ja Hiina on autoritaarne riik.28 riiki on täielikud demokraatiad, kes võib olla toetavad USA-d tema võitluses. „Vigaseid demokraatiaid“ on 54, nad võivad USA-d toetada, aga neid tuleb demokraatiatena hoida. Hübriidrežiime on 30 ja autoritaarseid režiime 55. Lisaks sellele on 25 mikroriiki, kelle andmeid antud indeksis ei olnud.³ Seega ÜRO praeguses seisus ei pääseks mingil juhul läbi resolutsioon, mis reaalselt sunniks riike pingutama demokraatia poole. Demokraatiad kokku (82) ja 25 mikroriiki moodustavad vaid 55% häältest, aga resolutsiooni vastu võtmiseks on vaja 2/3 häältest. Selle pärast on USA otsustanud levitada demokraatiat koos mõttekaaslaste/liitlastega.

ÜRO tegelik roll. Kuid õnneks ei piirdu ÜRO tegevus ainult rahvusvaheliste konfliktide lahendamisega. Kuigi ÜRO rahvusvaheliste suhete norme rikutakse, on siiski olemas „normid“. See iseenesest on juba midagi väärtuslikku. Nende normide tõttu ära jäänud konfliktide arvu pole keegi mõõtnud. ÜRO-ga seotud rahvusvahelised organisatsioonid seavad norme igale poole, kus eelnevalt polnud midagi. Avamere kalapüügist kuni rahvusvahelise postiteenistuseni, parandades nähtamatult kogu maailma elukvaliteeti. ÜRO ei saa teha peatada Myanmari valitsuse vägesid, aga ta saab hoolitseda selle eest, et sealsed inimesed ei sureks nälga. Kanti teine eeldus maailmarahuks: maailmakodakondsus on suuremas osas maailmast reaalsus, seda kutsutakse nüüd turismiks. Kuigi, ainult mõnes autoritaarses režiimis võib oodata külalislahkust. Kahtlemata on selles peale transpordivahendite arengu ka suur roll ÜRO-l. Need kaudsed hüved hoiavad isegi kõige autoritaarsemad režiimid ÜRO liikmena ja loovad sellega rahvusvahelise foorumi.

Miks USA ei taha ÜRO-le alluda? Nagu varem välja toodud, olid Rahvasteliit ja ÜRO mõlemad USA projektid. USA nägi neid vahenditena, et stabiliseerida alguses Euroopat ja siis kogu maailma. Vahend töötas, aga mitte nii nagu USA ootas. Maailmas on endiselt arvukalt sõjalisi konflikte ja ÜRO ei aita neid lahendada, paljudel juhtudel takistab ÜRO „vigane struktuur“ USA-d sekkumast. Seega on USA otsustanud vähendada ÜRO rolli maailmapolitseinikuna ja proovib võtta selle enda ja sarnaselt meelestatud liitlaste käsutusse. Kuna ÜRO on USA jaoks ainult vahend, mitte eesmärk, siis ei liitu USA endale kahjulike lepingutega. Need ei ole ju kohustuslikud. Lepingud, millega USA ei ole liitunud, piiravad kõik mingil määral sõjalist võimsust. Aga sõjaliselt maailma võimsaima riigi huvides ei ole oma võimsust vähendada – eriti kui veerand nõudjatest on diktatuurid.

Mis on lahendus ÜRO jaoks? ÜRO jaoks on lahenduseks jätkata oma senist tegevust. Kogu maailma vaikselt parandamine on olulisem kui demokraatia aktiivne levitamine. ÜRO-l on enda organisatsioon, mis tegeleb inimõigustega – ÜRO Inimõiguste Nõukogu ja selle kaudu tegelevad nad maailma kõige hullemate riikide parandamisega. ÜRO ei saa endale lubada USA täielikku domineerimist, kuna see teeks temast Ühinenud Demokraatlike Rahvaste Organisatsiooni – ta kaotaks võimaluse anda nõu umbkaudu poolele maailma rahvastikust. Selle asemel oleks aktiivne sund, mis kahtlemata põhjustaks maailma polariseerumise. ÜRO ei ole enam ainult USA projekt, ta ühendabki maailma rahvaid. Aga selleks peab ta olema piisavalt igav, aga kasulik, et ükski riik temast eralduda ei sooviks. Aktiivselt saab ta tegutseda ainult maailma huvide ühisosal, ta saab ideaale propageerida, mitte sundida. USA-d tuleb taluda ning keskenduda ühistele huvidele.

¹ http://avalon.law.yale.edu/20th_century/leagcov.asp

²Basic Facts about the United Nations / United Nations. Department of Public Information. New York, 1995

³ http://www.economist.com/media/pdf/Democracy_Index_2007_v3.pdf

Kasutatud kirjandus:

A.J.R. Groom The United States and the United Nations: Some Revolting European Thoughts.

http://www.ciaonet.org/olj/jird/jird_jun03_gra01.pdf

Basic Facts about the United Nations / United Nations. Department of Public Information. New York, 1995

Immanuel Kant. Prepetual Peace: A Philosophical Sketch http://www.mtholyoke.edu/acad/intrel/kant/kant1.htm

The Covenant of the League of Nations. http://avalon.law.yale.edu/20th_century/leagcov.asp

The Economist Intelligence Unit's index of democracy

http://www.economist.com/media/pdf/Democracy_Index_2007_v3.pdf

2009-05-18T00:07:00.002+03:00

Tegin taas kord poliitilise kompassi testi. http://www.politicalcompass.org/printablegraph?ec=-2.38&soc=-3.38 Viimati tegin selle umbes aasta tagasi. Selle aja jooksul olen veidi autoritaarsemaks muutunud. Nähtavasti armee ja poliitilise filosoofia ained muutsid mu meelsust veidi. Alles hiljuti vaatasin kuidas kuus noorpoliitikut poliitikut tegid sarnast testi. Autoritaarsed olid minu maitse jaoks.

Kirjutaks midagi tarka, aga on vaja esseesid kirjutada, et ainepunktid kätte saada.

Europarlamendi debatt raamatukogus - täielik ülevaade

2009-05-12T23:31:00.001+03:00

Läksin europarlamendi valimiste debatile ja tegin märkmeid, et ülejäänud ühiskonda harida.

Jõudsin kohale umbes 10 minutit enne algust. Sain pihku IRL märkmiku ja paberilipaka. Publik koosnes suuremas osas riigiteaduste üliõpilastest, saal on täis. 16:05 – sebimine alles käib. 16:10. Indrek Tarand tuli ka kohale: „Hei hopsti, lapsed“.

Algus 16.16. Väike ja nummi sissejuhatus. Iga partei kohta tehti lühike „naljake“ ja A. Kasekamp kuulutas ürituse avatuks.

Osatäitjad: IRL – Anna-Greta Tsahkna. Keskerakond – Jüri Ratas. Rahvaliit – Anto Liivat. Reformierakond – Silver Meikar. Rohelised – Peep Mardiste. SDE – Sven Mikser.

Miks valida minu erakonda? Kommentaarid on kaldkirjas.

IRL – Tsahkna rõhutas väärtustepõhist poliitikat ning taunis reaalpoliitikat. Lisaks märkis ta peibutuspartide puudumist nimekirjas ja soovitas valida kas IRL või SDE, kuna mõlemad on Europarlamendis suures fraktsioonis. Reaalselt oli jutt üsna seosetu.

Keskerakond – Ratas soovitas valida keskerakonna suure sisepoliitilise kogemuse tõttu. Sotsiaal-demokraatlik heaoluriik – Eesti tulevik. Maksupoliitika. Head kogemused omavalitsustes. See kõik oli väga tore, aga ei vastanud küsimusele, miks valida Keskerakond EUROPARLAMENTI.

Rahvaliit – Liivat tõi välja kolm probleemi: 1) Eesti on Euroopa Liidus olnud viis aastat ja tavakodanik ei tea sellest endiselt mitte midagi. Euroopa Liit on tõepoolest keeruline süsteem. 2) Uuringud näitavad, et 80% Eesti euroametnike tööst on formaalne, mitte sisuline. 3) Kodanikud ei tea oma ametnike tegevusest Euroopa Liidus. Kui nad teaksid, siis nad arvatavasti haigutaks. Lisaks nendele probleemidele rõhutas Liivat ka järgmise eelarve jaoks tehtava lobitöö tähtsust.

Reformierakond – Europarlamenti valitakse inimesi seisukohtade ja lubaduste järgi. Tegevus peab olema tulevikku suunatud. Meikar vihjas kommunismi kuritegude hukkamõistmisele suunatud lobitööle. Reformierakond on alati olnud euroopameelne. Rõhutas Kristiina Ojulandi pädevust ja lubas veel rohkem inimõiguste eest võidelda.

Rohelised – Mardiste tõi esiteks välja oma senise töö Europarlamendis Andres Tarandi nõunikuna. Valid rohelisi ja saad rohelisi – kõik, millega Eestis tegeleme, tegeleme ka Euroopas. Lihavõttesaar. Ei saa elada tuleviku arvelt, lõpetame tarbimispeo. Kinnised nimekirjad on haiged. Kurb lugu lihavõttesaarest, säästlikkus ja otsene demokraatia – tõepoolest rohelised.

SDE – Euroopa Liidus saavad väikeriigid ennast kehtestada läbi nõukogu ja ka komisjoni. Euroopa parlamendi läbi ei saa eriti poliitikat muuta. Konservatiivid ja sotsid on suurimad fraktsioonid. Nendes fraktsioonides on ka Eestile vaenulikke inimesi, mistõttu on vajalik Eesti esindus. Eesti pole seni olnud esindatud rahanduskomisjonis, Ivari Padar sobiks sinna. Tänan. Sven Mikser on müstiline mees.

Kui soojendusküsimus sai läbi algas reaalne debatt. Reeglid: a) 6 küsimust. b) Igaühe jaoks on üks põhiküsimus. c) Põhiküsimusest saab rääkida 3 minutit, ülejäänud küsimustest umbes ühe minuti. Tarand segab vahele, rääkides demokraatiast. Iseenesest oleks tema võinud samuti debatis osaleda, nõustun tema kriitikaga.

1. Türgi võtmine EL-iga?

IRL – Mida rohkem on Euroopa Liidul liikmeid, seda turvalisem. Bulgaaria ja Rumeenia võeti sisse liiga kiiresti. Türgi liitumiseni on pikk tee, esimene võimalik liituja on Horvaatia. Publik pigem ei nõustunud IRL konservatiivse liitumise ideega. (sai tõsta rohelise kaardi – jah või punase kaardi – ei).

SDE – SDE pooldab Türgi liitumist ja arvab, et selle saavutab umbes kümne aastaga. Türgi on esialgu suur koorem Euroopa Liidule, aga see on tehtav.

Rohelised – Me ei karda islamiusulisi. Türgi on Eesti partner NATO-s. Türgi demokraatia areng on oluline ja liitumine toob Euroopa Liidule kasu.

Reformierakond – Kui Kopenhaageni kriteeriumid on täidetud, siis miks ei peaks riik liituda saama.

Rahvaliit – Kas on Eestile kasulik, et Türgi liitub. Eestile pakub huvi, et Türgi ei saaks Venemaa liitlaseks ning gaasijuhtmed Aserbatžaanist. Vene-Türgi liit Euroopa Liidu vastu? Huvitav idee.

Keskerakond – pooldab liitumist.

Kas anda Saaremaale iseotsustamine EL asjades.

Reformierakond – ei. Aga mulle meeldivad saarlased.

Rahvaliit – Saaremaa hobusekasvatajad kannatavad, sest EL reguleerib nende elu. Hobused ei tohi juua porilombist. Korralik Euroopa hobune peab jooma värsket vett. EL jaburad nõuded viivad Saarema hobusekasvatajad pankrotti.

IRL – Euroopa direktiivid tekitatakse suuresti kohapeal, ei saa öelda, et EL on süüdi. Oma ametnikud on süüdi.

SDE – pole mõistlik EL demoniseerida. Raamdokumendid ei saa määrata kõiki tingimusi. Mida võiks Saaremaa üldse tahta teisiti kui ülejäänud Eesti. Kui Saaremaa tahaks saada näiteks demilitariseeritud tsooniks, siis oleks see Eesti riigi huvide vastu ja SDE oleks samuti selle vastu.

Rohelised – kui Saaremaa tahab saada gmo-vabaks tsooniks, siis rohelised toetavad.

Keskerakond – saarlastele endale ei meeldi säärased rumalad mõtted. Võib olla siis kui maismaa ja Saaremaa vaheline sild on valmis, hakkavad autonoomiat tahtma.

Vetoõigus Eestile: kas ja millistes valdkondades?

Keskerakond: Vaba tööjõu, kapitali ja inimeste liikumine on Euroopa Liidule tähtis. Igasugused keelud ei tohiks käia kaasas EL põhimõtetega. Soovides oma positsioone tugevdada ja teisi riike nõrgestada. Eesti vetoõigus? EL peaks tegema koostööd Venemaaga. Sellist asja nagu Eesti vetoõigus Jüri Ratas ei maininud oma kolme minuti jooksul.

IRL – Kõikide naabritega peab olema koostöö. EL sisestel tootjatel on ühed nõuded, väljapool piire ei kehti ühtegi nõuet. Piirangud on tähtsad. Pigem vastas keskerakonnale kui küsimusele, samuti teemast mööda.

Rahvaliit – Lehmakauplemine või väärtused? Peaks toimuma sõprade vaheline väärtustel põhinev protsess, aga Brüsselis toimub lehmakauplemine. Väikeriikidel on vaja vetoõigust.

Reformierakond – Uute liikmete vastuvõtul võiks olla vetoõigus. Muidu võimalikult vähe või üldse mitte.

Rohelised – Vetoõigus on torpedeerimisvõimalus, see ei kõlba, sest see on ohtlik relv. Uued liikmete vastuvõtuks on see hea idee, aga mujal on sobivam printsiip häälteenamus.

SDE – Vetoõigus on kahe teraga mõõk. Ka Eestile olulisele otsusele võidakse siis veto peale panna. Veto ei ole hea, kuna see torpedeerib otsustusprotsessi. SDE eelistab konsensust vetoõigusele.

EL sõjajõud – kas ja milleks?

Rahvaliit – Milline on EL praegu? Eri riikidel on eri huvid ja on võimatu, et nad efektiivselt suudaksid juhtida Euroopa Liidu ühist armeed. Pealegi pole seda vaja, sest NATO on juba olemas. Rahvaliidul on äraootav seisukoht, sest niigi kaitsevad Euroopa julgeolekut EL kiirreageerimisüksus ja NATO. Väga sünge pilt rahvusvahelistest suhetest.

SDE – Euroopa kiirreageerimisüksus on juba olemas. Valdav osa mainitud riikidest teeb koostööd NATO-s, seega pole vaja karta erimeelsusi. Kas? Jah. Milleks? Aafrikas ja EL piiridel tekkida võivate kriiside lahendamiseks.

Rohelised – Me oleme patsifistid ja meile meeldivad lilled. NATO on juba olemas. Pigem paigutame oma ressursid NATO-sse. Lilled on tõepoolest toredad.

Reformierakond – Eelmine aasta toimus EL-i esimene mereoperatsioon Somaalia piraatide vastu. Mille arvel me suurendame EL vägede tähtsust? Kas tõstame makse või vähendame panust NATO-sse?

Keskerakond – Igal Euroopa Liidu liikmesriigil on oma sõjavägi ja lisaks sellele on veel NATO. Euroopa Liidul on vaja sõjaväge sõnadeks. Sõna jõud ja demokraatia. Pean tunnistama, et ma ei saanud aru. Kui seal oli mingi peidetud mõte, siis palun vabandust.

IRL – Miks on Elil vaja kiirreageerimisüksusi? EL vajab mingit taolist üksust. Aga seda tuleb finantseerida ja ülesanded ei tohi dubleerida olemasolevaid üksuseid.

Energiapoliitika ja tuumajaamad?

Rohelised – ei.

IRL – Energia hinnast olulisem on varustuskindlus. Napid tootmisvõimsused ja pole piisavalt ühendusi liikmesriikide vahel. Jutt käib oletatavalt gaasist. Energia peab olema mitmekülgne – ka tuumaenergia peab olema osa energiast.

Keskerakond – Lilled on toredad, aga me kasutame palju energiat. Reaalselt ei piisa rohelisest energiast, aga tänapäeva tuumajaamad on ohutud, väikesed ja kasulikud. Samuti toodavad nad vähe jäätmeid.

Rahvaliit – Julgeolek on peamine küsimus. Tänapäeva tuumajaamad on pisikesed ja „nunnud“. Kütuseelemendid on 5 aasta pärast mobiilides ja sülearvutites. Loodetavasti ta lubadus akudest saab teoks. Hoian meeles ja vaatan 5 aasta pärast.

Reformierakond – Võimatu vastata 1 minutiga. Keskkond on ka oluline, ma ei poolda odavat energiat keskkonna arvel. Ei oska öelda, mõlemal poolel on argumente.

SDE – tuumaenergia ei ole nurgakivi, aga kindlasti oluline. Tuumaenergia kasutus sõltub riigist: 1) Osad ei kasuta tuumaenergiat 2) Teised toodavad tuumaenergiat 3) kolmandad ostavad seda sisse. Uued riigid kasutavad tuumajaamasid, sest see on neile mõistlik. Uue tuumajaama õnnetuse võimalus on väiksem, aga potentsiaalne kahju on endiselt suur. Kaasproduktid on ohtlikud ja võivad sattuda valedesse kätesse.

Migratsioon – kas ja kuidas reguleerida?

SDE – Euroopa Liidus on inimeste vaba liikumine loomulik. Surve on eri riikidele erinev. Eesti on kõige vähem populaarne sihtmaa Euroopa Liidus. Üllatus! Vahemere äärsetes maades on immigrandid tõsine probleem. Kas jagada immigrante kvoodi alusel kõigi EL riikide vahel? – ei. Integratsioon Eestis on alles pooleli, pole mõtet immigrantide hulka suurendada.

Rohelised – Sotsiaaldemokraatidega sama meelt. EL elanikkond vananeb ja uusi inimesi on vaja. Euroopast ei tohi saada kindlus. Immigratsiooni saab ja tuleb reguleerida, aga mitte rassismi ja foobiatega.

Reformierakond – EL sisene immigratsioon on hea. EL peaks aitama piirkondi, kus inimesed põgenevad inimõiguste rikkumiste eest. Õige, surma eest põgenevaid inimesi ei tohi tagasi saata. Meenuvad lood kuidas NL enda kodanikke tagasi nõudis ja mis nendega seejärel juhtus.

Rahvaliit – Euroopa Liidu rahvastik väheneb, töökäsi on vaja. Aga töö iseloom muutub. Suurt hulka rahvast on keeruline integreerida. Robotid teevad tulevikus Euroopa Liidu lihttöö ära. Seni lihtsat tööd teinud inimesed peavad kooli minema. Eelnevast jutust järelduvalt peab immigratsiooni reguleerima. Huvitav lähenemine, ka mulle meeldib sci-fi.

Keskerakond - Elagu EL innovatsiooniaasta. Hm, tagant järele vaadates ma ei oska midagi tarka öelda. Ju siis talle meeldib ka sci-fi.

IRL –Teadlaste liikumisvabadus ja eelnevalt . Eestisse immigrante ei kipu, aga peaksime olema solidaarsed ülejäänud Euroopaga. Selleks, et immigrandid saaks inimväärse elu, on vaja neile tööd. 23 miljonit väikest ja keskmist ettevõtet peaks neile tööd andma. Kas enamik lihttööst pole just suurte firmade käes, sest nii on efektiivsem?

Vahepalana oli väike viktoriin. Iga poliitiku käest küsiti kolm piltküsimust. Tulemus: Silver Meikar ei tunne Euroopa Liidu münte. Anto Liivat teab Euroopa õlut. Jüri Ratas ei tunne Euroopa geograafiat. Sven Mikser tunneb Euroopa rahvuslikke sümboleid. Peep Mardiste tunneb Euroopa riigilippe. Anna-Greta Tsahkna tunneb Euroopa monarhe. Kui võistleja vastas enamuse küsimustest õigesti, siis järelikult tundis.

Poliitikatest, mis koosens 30st poliitilisest küsimusest. Paremalt vasakule telg näitab seisukohti majanduses. Alt üles telg näitab vabameelsust-autoritaarsust. Ehk üsna traditsiooniline kahe telje paigutus. Rahvaliit – keskel. IRL – keskel üleval. Keskerakond natuke üleval, keskel. SDE pisut vasakul, üleval-keskel. Rohelised – üleval vasakul 1/3. Reformierakond natuke vasakul ja üleval. Huvitav on see, et kõik erakonnad jäid ülemisse-vasakusse sektsiooni. Kuigi osad erakonnad olid joone peal. Kuna see test näitas reaalselt üksikpoliitiku vaateid, siis ma ei hakka seda sügavamalt lahti mõtestama.

Ja lõpuks hääletus: 129 sedelit (umbes pool publikust andis ära). IRL 10%, Keskerakond 1-4%, RL 15%, SDE 33%, üllatusosaleja Indrek Tarand 14%, Reformierakond 12%. rohelised 12-15?%. Võitjaks osutus SDE, aga see pole üllatav. Esiteks esindas neid Sven Mikser, kelle intellekt on aukartust äratav. Teiseks olid nad ka eelmistel europarlamendi valimistel edukad. Kolmandaks, üliõpilased on haritlased ja seega sümpatiseerivad sotsiaaldemokraatidega. Üllatas nõrga ettevalmistuse ja sellest tuleneva halva protsendiga Jüri Ratas. Kuid kõige suurema vägiteoga sai hakkama Indrek Tarand, kes debatis osalemata ning oma oraatorioskust kasutades sai tervelt 14% häältest.

Blogi loomise soundtrack

2009-05-09T00:54:00.000+03:00

http://www.pown.it/3176?r=532298

Miks ma otsustasin blogi teha?

2009-05-09T00:26:00.003+03:00

Sest mul ei olnud reede õhtul midagi targemat teha. Aga kuna ma juba tegin blogi, siis oleks patt seda mitte edasi kirjutada. Saab kirjutamist harjutada jms. roosad vabandused, et mitte otse välja öelda "edevus nõuab".

See ei ole blogi sellest, mida ma täna päeval sõin. Plaanis on teha blogi, mis sisaldab minu mõtteid, mitte loetelu tegevustest. Esiteks ei oleks sellest eriti huvitav kirjutada (magan, söön, internet, ülikool, sotsialiseerun - oih, ongi kõik kirjutamiskõlblik materjal otsas) ja teiseks see ei huvitaks kedagi peale kahtlaste inimeste. Aga, see võib juhtuda, mistõttu ma märgin iga postituse algusesse teema.

Kui ma mõne enda arvates kriitikat kannatava esseega hakkama saan, siis postitan selle. Rohkem öelda on veel vara, sest ma pole päris kindel, kuidas blogimine mulle sobib.