CSCE ja kuidas sellest sai OSCE

Kirjutasin kevadsemestris taas portsu esseesid ja võib ju netti ka üles panna.

Sissejuhatus.

Selle essee peateemaks on CSCE ehk Euroopa Julgeoleku ja Koostöö Konverentsi areng aastatel 1975-1995. Käsitlen lühidalt ka organisatsiooni eesmärke, ajalugu, suuremaid konverentsi. Lühidalt kirjeldan ka Eesti seotust organisatsiooniga. Alustuseks kirjutan 1975. aasta Helsinki konverentsist, selle eesmärkidest ja mõjust. Kirjeldan ka järelkonverentse 1980ndatel. Seejärel liigun edasi 1990. aastasse, mil Pariisi hartaga asuti konverentsist looma rahvusvahelist organisatsiooni, et kohaneda Nõukogude Liidu lagunemisest tulenevate muutustega. Lõpetan CSCE nime muutusega OSCEks. Lisaks sellele käsitlen OSCE eelarve ning organisatsiooni kasvu ning tema otsuste siduvust liikmetele.

I Helsinki konverents.

Euroopa Julgeoleku- ja Koostöö Konverents (CSCE) alustas tegevust 3. juulil 1973. aastal ning lõpetas 1. augustil 1975 Helsinki Lepingule alla kirjutamisega. Alla kirjutasid 35 riigi esindajad. Lisaks Euroopa riikidele ka USA ja Kanada ning mitmed Venemaa naabrid, mis tegelikult asuvad Aasias. Konverentsi eesmärk oli parandada Euroopa riikide vahelisi suhteid uue raamistiku loomise kaudu ning selles suhtes see ka õnnestus. Praeguseks on enamik lepingu punkte OSCE liikmesriikides jõustunud või vähemalt muutunud normiks. Suurematel sõjaväeõppustel on vaatlejad ning inimõiguste rikkumiste puhul on rahvusvaheline kriitika loomulik. Kaheaastase töö tulemusena valminud akt polnud formaalne leping, vaid soovituslik kokkuvõte eesmärkidest, mis lubas ideoloogilistelt kaugetel vastaspooltel enamas nõustuda. Teisiti öeldes, valmis uus ja parandatud Euroopa riikidevaheliste suhete hea tava. USA tolleaegne president Gerard Ford: „Ajalugu ei otsusta konverentsi üle selle põhjal, mida me siin täna räägime, vaid mida me homme teeme – mitte lubaduste järgi, mida me lubame, vaid mida me täidame.“¹ Kontrollmehhanisme ega karistusi kokku ei lepitud ning mingeid püsivaid organeid ei moodustatud, seetõttu polnud 1975. aastal ka vajadust organisatsiooni loomiseks.²

Peale ühise huvi julgeoleku ja koostöö parandamiseks, olid suurriikidel loomulikult ka oma huvid. Konverentsi lõppkõnedes kumavad läbi riikide eri prioriteedid. Inimõiguste korvi näiline mitte-siduvus tegi koos territooriumide mitte-muutmise punktiga tegi leppe Nõukogude Liidule piisavat suupäraseks, et lepingule alla kirjutada. Leonid Brežnev rõhutas oma kõnes kahte aspekti: Euroopa julgeoleku suurenemist ja riikide siseasjade puutumatust.² Ameerika Ühendriigid (aga ka teised maad) tahtsid pingelõdvendust, et enam ei tekiks Kuuba kriisiga sarnast olukorda. USA president Ford kõne märkimisväärsed punktid olid järgmised: a) Rahu nimel tuleb vaeva näha, poliitiline tahe, demilitariseerimine ja tuumarelvade leviku piiramine on selleks vajalikud. b) 1971. aastast alates on Nõukogude Liidu ja USA vahel sõlmitud mitu julgeoleku suurendamise seisukohast olulist lepet ning et Helsinki Akt on selle suuna loomulik jätk. c) USA on praegu ja ka edaspidi seotud Euroopaga.⁴ Mõlema Saksamaa esindajad esinesid märksa skeptilisemate kõnedega, mis põhiliselt erinesid selles, et Lääne-Saksamaa oli ühendamisest huvitatud ja Ida-Saksamaa mitte. Ida-Saksamaa esindaja Erich Hoenecker rõhutas oma piiride puutumatuse põhimõtet.⁵ Samas kui Lääne-Saksamaa kantsleri Helmut Schmidt'i kõne rõhutas, et piiride muutmine rahumeelsel viisil peab olema võimalik, et saksa rahvas võiks kunagi taas ühineda.⁶ Kusjuures mõlemad aspektid on Helsinki aktis kaetud.

OSCE ise liigendab Helsinki akti lühidalt kolmeks „korviks“. Esimeses korvis on Euroopa julgeolekuga seotud küsimused. Teises korvis – majandus-, teadus-, tehnoloogia- ja keskkonnaalane koostöö. Kolmandas – inimõigustega seotud valdkonnad. Kõige olulisem teema ja põhjus, miks see konverentsi üldse peeti, oli I korv. Teadusinfo vahetamine ja humanitaarvaldkond olid pigem „pehmed“ kõrvalprojektid, mis muutusid oluliseks alles peale külma sõja lõppu.

Julgeoleku korv omakorda jaguneb kümneks alateemaks, mida omakorda kutsutakse Helsinki dekaloogiks. Et CSCE konverentsi tuumast paremini aru saada, on mõistlik need punktid välja tuua ning seakuures ka veidi nende üle mõtiskleda:

1. „Suveräänide võrdsus ja suveräänsusega kaasa tulevate õiguste austamine.“ Põhimõtteliselt on tegu kinnitusega, et riikide siseasjadesse ei sekkuta. Osalt see on loomulik, teisalt vajalik, et saavutada kokkulepe nende riikidega, kellel oli põhjust Helsinki Akti teiste punktide alusel või muudel põhjustel sekkumist peljata.

2. „Jõu kasutamisest või sellega ähvardamisest hoidumine.“ Kui üks pool kasutab jõudu, siis teine pool vastab sellele. Keegi ei tahtnud konflikti Euroopa pinnal, seega välispoliitikas jõu kasutamisest loobumise põhimõte on ainult loomulik. Ähvardused on põhimõtteliselt sama, alati on võimalus, et asi eskaleerub. Mõlemad on tänapäeval üsna edukalt rahvusvahelistest suhetest välja roogitud, ähvardajate peale vaadatakse kui paariatele (Põhja-Korea). Sõjad on tänapäeval muutunud suuresti riikide „siseasjadeks“. Riikidevaheliste konfliktide puhul sekkub rahvusvaheline üldsus kiirelt (Venemaa-Gruusia konflikt).

3. „Piiride puutumatus.“ - See punkt on mitmetähenduslik ning vajab täpsustamist, leppes endas olev piiride teemaline punkt rõhutab piiride sõjaväelise ründamise ning agressiivse välispoliitikaga piiride muutmise lubamatust. (Helsinki akt 1975: lk.5) Tekib küsimus, mis on Eesti õhuruumi piiride rikkumine Venemaa sõjaväelennkite poolt? Ebaviisakus või rahvusvaheliste normide rikkumine? Samas, keegi ei pane küsimuse alla Eesti diplomaatide õigust piiririkkumiste puhul saata diplomaatilisi noote.

Teine küsimus on Lõuna-Osseetia ning selle tõttu 2008. aastal puhkenud konflikt. Nii Gruusia kui Venemaa on OSCE liikmed. Gruusia jaoks oli tegu sisekonfliktiga ning Venemaa jaoks (kaasmaalaste) inimõiguste kaitsega. Tagantjärele vaadates tuleb nentida, et mõlemad pooled rikkusid rahvusvahelist õigust teise poole rahvusvahelise õiguse rikkumise tõttu. Ja otseselt hukka mõista ei saa kumbagi. Suur-Britannia on Põhja-Iirimaal kõva käega tegutsenud ja NATO Kosovos.

4. „Riikide territoriaalne puutumatus.“ Suuresti sama eelneva punktiga. Osalt kinnitus, et Euroopa riigipiire enam ei muudeta, teisalt põhimõte, et vallutussõjad röövsaagi ja eluruumi nimel on igaveseks minevik.

5. „Vaidluste rahumeelne lahendamine.“ Kui teine punkt ütleb, kuidas asju ei tohi ajada, siis see punkt ütleb, kuidas asjad peaks käima. Tundub iseenesestmõistetav, aga vähemalt klassikaline konfliktikeskne ajalugu on kogum sündmustest, mis vastupidist tõestavad. Inimeste arv, kes saavad riikidevahelise tüli lahendades surma, ei mõjuta lahenduse kvaliteeti. Verevalamine lihtsalt muudab olukorda aina pingelisemaks, kuni olukord on nii kohutav, et kompromiss ei tundu enam sellega võrreldes halb. Sõjas inimeste tapmine pole vajalik ning teatud mõttes on selle kadumine demokraatiaga kaasnev loomulik areng. Kanti essee „Perpetual Peace“ üht mõtet vabas vormis edasi andes: ainuvalitseja astub sõtta kergemeelselt, aga kogu rahva nõusolekut on raske saada. Sõjas ei saa surma valitsejad, vaid kodanikud. Ja kui kodanike käest küsida, kas nad tahavad surma saada, on absurd.

6. „Siseasjadesse mitte-sekkumine.“ Vastuoluline punkt. Kunagi pole selge, mis hetkest muutub riigi siseasi välisasjaks. Kas siis võib sekkuda kui õnnestub tõestada, et riigi tegevus mõjutab välisriike negatiivselt? Selge on ainult see, et mitte-sekkumine on norm ja sekkumine erand.

7. „Inimõiguste ja fundamentaalsete vabaduste austamine, kaasaarvatud mõtte-, südametunnistuse- ja religiooni- või uskumusvabadus.“ Üks potentsiaalsetest põhjustest sekkuda. Ja üks vähestest põhjustest, mis on demokraatlikele riikide kodanikele vastuvõetav.

8. „Rahvuste võrdsus ja õigus end ise määratleda.“ Rahvus soovib end määratleda kultuuriautonoomia, rahvusriigi või millegi vahepealsena. Probleemid tekivad seda tõenäolisemalt, mida lähemale rahvusriigile soovib mingi vähemusrahvus jõuda. Kui konflikt muutub vägivaldseks, siis tihti rahvusvaheline üldsus sekkub. Selles mõttes seitsmes punkt ületab vajadusel kuuenda, aga oluline on märkida, et konflikti asukohamaa kaugus ja tugevus vähendavad rahvusvahelise üldsuse soovi sekkuda.

9. „Riikidevaheline koostöö.“ Ühiskonnas toimunud arengute tõttu on see ainult praktiline. Kasvõi sundimaks mobiilitööstust lähitulevikus Euroopas (ja ilmselt seetõttu ka kogu ülejäänud maailmas) kasutusele võtma ühte tüüpi mobiililaadijaid. Koostöö igapäevastes ja praktilistes küsimustes vähendab ka sõjalise konflikti ohtu.

10. „Heas usus rahvusvaheliste õiguse poolt määratud kohustuste täitmist.“ Helsinki aktis on selle punkti all rõhutatud, et ülim rahvusvaheline norm on ÜRO põhikiri ja muud rahvusvahelised kohustused ei tohi sellega vastuollu minna. Ning teiseks, et CSCE Helsinki akt ei tekita riikidele juurde kohustusi ega õigusi. Kas teine väide ka tõele vastab, on väga vaieldav.

Viimases punktis mainitu on vastu võtmisest saadik tekitanud vaidlusi teemal, mis Helsinki akt ikkagi täpselt on. Kas konverentsi ühine deklaratsioon, riikide moraalne kohustus või rahvusvahelise seaduse dokument? Igatahes, akt võimaldas Nõukogude Liidu aladel, sealhulgas ka Eestis, luua inimõiguste täitmist järgivaid gruppe. Nõukogude Liidu dissidendid said võimaluse süsteemi kritiseerida ilma automaatselt selle vaenlaseks muutumata. Jordan Paust'i sõnul Nõukogude Liidu meetmed dissidentide vastu aitasid laiemat üldsust teavitada.⁷

4. oktoobrist t 1977 kuni 8. märtsini 1978 toimus Belgradis konverentsi esimene taaskohtumine, kus midagi sisulist ei otsustatud peale järgmise CSCE ja mõne muu spetsiifilisema konverentsi vajaduse, toimumise ja koha.⁸ Konverentsi kokkuvõte on vaid neli lehekülge, sisulisteks muutusteks oli veel vara.

Tegevus 1980ndatel peale Helsinkit kuni külma sõja lõpuni

1980. aasta 11. aprillil tuli konverents taas kokku, seekord Madridis ning arutelu kestis 1983. aasta 9. septembrini. Suuresti oli tegemist Helsinki leppe ülevaatamisega ja aja jooksul toimunud progressi hindamisega. Uutest algatustest on kõige olulisem Conference on Confidence- and Security-building Measures (CSBMs) and Disarmament in Europe ehk maakeeli Usalduse-, Julgeoleku- ja Desarmeerimismeetmete konverents.⁹ Kuid samuti on oluline otsus alustada pidevat inimõiguste olukorra jälgimist uue lahendusprotseduuri alusel, millega lahendati üle 1980ndatel üle 100 konflikti.¹⁰ Lisaks sellele võeti vastu resolutsioonid religiooni- ja liikumisvabadusest, isiku turvalisusest (piinamise ja piinamislaadse kohtlemise vastane resolutsioon, surmanuhtlust veel ei keelustatud), rahvusvähemuste diskrimineerimise vastu, rahvusvahelise liikumisvabaduse suurendamiseks. Samuti pandi riikidele kohustus (rõhutan, mitte juriidiline) oma seadusandlus III (inimõiguste) korviga kooskõlastada.¹⁰

Järgmisena algas Madridis kokku lepitud CSBMs konverent asukohaga Kopenhaagenis. See kestis 19. jaanuarist 1984 kuni 19. septembrini 1986. Põhiliselt oli tegemist I (julgeoleku) korvi täiendamise ja tugevdamisega. Viidi sisse kohustuslikud relvainspektsioonid, et kontrollida andmete õigsust. Täiendati kolme I korvi aspekti ja lisati üks uus:

1. „Ähvardustest ja jõu kasutamisest hoidumine“.

2. „Eelnev teavitamine teatud sõjaväelistest tegevustest.“

3. „Teatud sõjaväelistele tegevustele vaatlejate kutsumine.“

4. „Iga-aastaste sõjaväekalendrite vahetus.“¹¹ Neljanda punkti puhul on tegemist uue ja konkreetsema teavitusmeetodiga. Iga aasta 15. novembriks peavad liikmesriigid teisi riike teavitama järgnevaks aastaks planeeritud sõjaväeõppustest, koos kindlas vormis kirjeldusega. Keelatud on korraldada õppusi, millest pole teavitatud ja milles osaleb üle 40000 sõjaväelase.

Kolmas CSCE järelkohtumine toimus Viinis 4. novembrist 1986 kuni 19. jaanuarini 1989. Konverents vaatas üle eelmisest kokkusaamisest saadik toimunud progressi sh. CSMB, mille täiustamiseks otsustati pidada uus konverents. Midagi revolutsioonilist ei toimunud, lihtsalt otsustati jätkata seniste ideede ellu viimist. Välja kuulutati ka konverents Konventsionaalsete Vägede (CFE) Varssavi Pakti ja NATO liikmesmaade vahel. Eelmainitud uute konverentside tulemusi otsustati edasi arutada 1992. aastal Helsinkis.

CFE ja CSMB konverentsid jätkasid tööd esimese korvi põhimõtetega. 19. märtsist kuni 11. aprillini 1990 toimus Bonnis II korvi majanduspõhimõtete edasiarendus. Liikmesriigid kinnitasid oma toetust vabaturumajandusele ning kinnitasid mitmeid punkte, mis pidid kaasa aitama majanduse edasisele arengule. Kuigi tol hetkel polnud CSCE prioriteediga, algas sellega OSCE majandusliku dimensiooni areng.¹⁴

Külma sõja lõpp

Aga siis lagunes Nõukogude Liit ja CSCE oli vastamisi hoopis pakilisemate ülesannetega. Riigipiirid muutusid ning seda mitte igal pool rahumeelselt, Balkani poolsaarel algasid verised sõjad. Uued riigid hakkasid looma institutsioone. Tekkisid probleemid vähemusrahvustega. Kui CSCE tegevus oli aastast 1980 pidevalt tihenenud nii järelkohtumiste kui ka nende vahel toimuvate konverentsidega, siis nüüd tekkis vajadus pidevaks tegevuseks ehk püsivaks rahvusvaheliseks organisatsiooniks. Ida-Euroopa värsked riigid olid vähemalt osaliselt puhtad lehed ning CSCE üldistest eesmärkidest tulenevalt ei saanud neid ignoreerida.

CSCE raames reageeriti Nõukogude Liidu lagunemisele kutsudes kokku kõigi liikmesmaade riigipead Pariisi läbirääkimistele (Nüüd 35 asemel 34, sest Saksamaad olid mõne nädala eest liitunud). Põhimõtteliselt oli tegu rahukonverentsiga, aga asutati ka esimesed CSCE püsivad institutsioonid: Sekretariaat Prahas, Vabade Valimiste Büroo Varssavis ja Konfliktiennetuse Keskus Viinis.¹⁵

USA, Saksamaa ja Venemaa liidrite kõned on taas relevantsed. Vastühinenud Saksamaa kantsler Helmut Kohl tänas ülevoolavalt kõiki kohalolijaid ning lubas, et Saksamaa on tulevikus Euroopa rahumeelse integratsiooni eestvedaja. Kõne konstruktiivses osas tõi ta välja OSCE reformimise vajaduse, et organisatsioon saaks uute väljakutsetega tegeleda ning vajadust muuta Euroopa majanduslikuks-, raha- ja poliitiliseks liiduks, mis oleks avatud ka nn. reformitavatele maadele.¹⁶ Kõnes on ladus ja sisaldab muljetavaldavat visiooni, mis on kahekümne aastaga ka teoks saanud. USA president George Bush'i kõne oli lühidalt kokkuvõttes rõõm uute demokraatiate tekkimise üle. Seejärel nendtis ta uute ja vanade etniliste probleemide pinnale kerkimist. Lisaks rõhutab Bush ka inimõiguste jätkuvat olulisust, CFE leppe sõlmimist ning CSCE reformimise vajalikkust.¹⁷ Mihhail Gorbatšovi kõne oli arusaadavatel põhjustel märksa negatiivsem. Helge tuleviku asemel on ees tundmatu tulevik ning loodetav Venemaa tulevik on suveräänsetest riikidest koosnev föderatsioon. Samuti rõhutas ta, et rahvuslusest ja separatismist tulenev piiride muutmine on eriti ohtlik. Kõne lõpus mõistis ta hukka Iraagi agressiooni Kuveidi suhtes.¹⁸

CSCE laienes 1991. ja 1992. aastal kokku 16 riigi võrra - kõik endised Nõukogude Liidu satelliitriigid, milles olid peagi toimumas esimesed seaduslikud valimised. Seetõttu sai Vabade Valimiste Büroo (OFE) rahalisi vahendeid juurde. Lisaks sellele muudeti institutsiooni nimi ja ülesanded. OFE-st sai ODIHR ehk Demokraatlike Institutsioonide ja Inimõiguste Büroo. Uued ülesanded hõlmasid põhiliselt uute riikide mitmel viisil abistamist demokraatlike institutsioonide loomisel.¹⁹

Konverentsist organisatsiooniks.

1991. aasta aprillis loodi Pariisi leppes ette nähtud CSCE parlamentaarne assamblee²⁰, et siduda parlamente enam CSCE tegevusega ja sellega efektiivsemalt liikmesmaade seadusandlust mõjutada. Esimene kokkusaamine toimus 3.-5. juunil Budapestis. Kokkusaamisel vastu võetud resulutsioonis käsitleti muuhulgas konflikte Transnistrias ja Jugoslaavias ning Vene Föderatsiooni vägede Balti riikidest välja viimise kiirendamist.²¹ Parlamentaarne Sekretariaat asub Kopenhaagenis. Assamblee käib koos korra aastas, koosneb tänapäeval 317st istmest ning Eestit Vabariigil on selles kolm parlamendisaadikukohta. Hetkel täidavad seda kohust Väino Linde, Juku-Kalle Raid ja Olga Sõtnik²².

Juulis 1992. aastal toimus taas riigipeade kogunemine, seekord Helsinkis. Kogunemise põhjuseks oli konfliktid Balkani poolsaarel. Olukord vajas lahendamist nii institutsiooniliselt kui ka poliitiliselt. Jugoslaavia liikmestaatus peatati ajutiselt. Olemasolevate lahendamiseks ja sarnaste konfliktide ennetamiseks loodi Rahvusvähemuste Kõrgem Volinik (High Commissioner of National Minorities), kes pidi varakult hoiatama ja sekkuma kui CSCE alal tekib etnilise konflikti oht.²³ Teiseks loodi Forum for Security Co-operation (FSC), mille ülesandeks sai pidevalt I korvi küsimustega tegelemine.²⁴ Samuti loodi ligikaudne kava Majandusfoorumi loomiseks, mis tegeleks II korvi küsimustega – konverents tekitas hoogsalt püsivaid allasutusi eri funktsioonide täitmiseks.

Esimesed kolm CSCE välismissiooni asusid tööle Jugoslaavias 1992. aastal. Missioonide ülesandeks oli infot koguda, eri gruppide vahel dialoogi õhutada ning jagada infot III korvis sisalduvate põhimõtete kohta. Esimesi missioone ei pikendatud, kuna Jugoslaavia polnud nõus CSCE-ga koostööd tegema muidu, kui missioonid lahkuvad.²⁵ Otsus luua missioon Eestis tehti 13. detsembril 1992. See algas 15. veebruaril 1993 ja kestis kuni 31. detsembrini 2001. Missiooni suuruseks oli kuus inimest. Missiooni eesmärgid olid järgmised:

1. „Luua kontakt riigi- ja kohaliku võimuga. Eriti selle osaga, mis tegeleb kodanike, migratsiooni, keeleküsimuste, sotsiaalhoolekande ja tööhõivega.“

2. „Luua ja hoida kontakte mitte-riiklike organisatsioonidega. Eriti parteide, ametiühingute ja massimeediaga.“

3. „Koguda infot ning jagada tehnilist abi ja nõu küsimustes, mis puudutavad eri kommuunide staatust Eestis ning informatsiooni nende liikmete õiguste ning kohustuste kohta.“

4. „Panustada Eesti võimude püüdlustesse taasluua tsiviilühiskond, sealhulgas kohalikesse mehhanismidesse, mis tekitavad dialoogi ja mõistmist.“

5. „Arvestada sellega, et missioon pole igavene ning leida mooduseid, kuidas oma ülesandeid anda kohalike institutsioonide kätesse.“²⁶

Missiooni eesmärk oli seega vene vähemuse kaitse ning inimõiguste korvi rakendamise kontroll ning see lõppes edukalt. Suuremad muudatused olid näiteks Eesti pinnal alates 26. veebruarist 1992 sündinud passita inimeste lastele kodakondsuse andmises 1998 ning samal aastal integratsiooniprogrammi alustamine.²⁷

1993. aasta 15. juunil astus ametisse esimene CSCE peasekretär, kellele anti Ministrite Nõukogu (CSO) poolt järgmised kohustused:

1. Eesistuja(maa) abistamine.

2. CSCE struktuuride ja missioonide haldamine. Sh. ODHIR.

3. CSCE kohtumiste korraldamine koos eesistujamaaga.

4. CSCE otsuste implementeerimise kontroll.

5. Vastutab CSCE töötajate tegevuse eest ning kannab sellest ette CSO-le, Ministrite Nõukogule ning eesistuja(maa)le.

6. Suhtlemine teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega

7. Tegeleb CSCE rahastamisega küsimustega.

8. Koostab iga aasta Ministrite Nõukogu jaoks CSCE tegevuse kohta raporti.

9. Täidab muid ülesandeid, mida Ministrite Nõukogu või CSO talle täitmiseks annab.²⁸

Sellega olid loodud kõik alused CSCE administratiivne haru loomiseks. 2004. aastal täiendati peasekretäri rolli oluliselt²⁹, aga täpsustamine pole selle kirjatöö seisukohast väga oluline.

Juba samal aastal novembris otsustati administratiivse haru ehk CSCE Sekretariaadi loomine Viini koos harukontoriga Prahas. Sekretariaat koosnes neljast allüksusest:

1. Konverentsiteeninduse osakond, mis vastutab konverentside tõlkimise, dokumentatsiooni ja protokollimise eest.

2. Administratsiooni ja Eelarve osakond, mis vastutab administratiivsete ülesannete, personalipoliitika ning finantside (sh. finantside kontrolli) eest.

3. Eesistujamaad Toetav osakond., mis vastutab kohtumiste ettevalmistamise eest. Hoiab kontakte rahvusvaheliste organisatsioonidega. Suhtleb pressiga ning vastutab avaliku info eest.

4. Konfliktiennetuskeskus, mis vastutab varajase hoiatamise, konfliktiennetuse ning kriiside maandamise eest. Samuti välimissioonide toetamise, infopanga ja suhtlusvõrgustiku eest.³⁰

1994. aastal hakati Sekretariaati reaalselt looma ning eraldiseisvate konverentside asemel oli tekkinud organisatsioon. Aga muutus tuli kuidagi vormistada.

Järjekorras neljas riigipeade kohtumine toimus 1994. aasta 5.-6. detsembril Budapestis. Seal tehtigi otsus nimetada CSCE ümber OSCE-ks. Aga see polnud lihtsalt nimeline muutus, külmast sõjas lõpust alates oli CSCE-d muudetud sisemiselt efektiivsemaks. Oluline küsimus oli, kas organisatsiooniks muutumine teeb OSCE otsused poliitiliselt ja moraalselt kohustavatest kohustustest legaalseteks kohustusteks, millele tuleb alluda. Kindel on, et see ei olnud Budapestis kohtunud riigipeade eesmärk.³¹ Ilmselgelt organisatsioon kirjeldas 1994. aastal olevat moodustist paremini kui konverents. Kaaluti ka teisi variante, näiteks „nõukoda“, aga hääletusel riigid valisid organisatsiooni.³² OSCE uus nimi demonstreeris orgainsatsiooni tõhustumist ja mitteajutist iseloomu, aga muutsid otsuste jõudu vaid kaudselt.

OSCE eelarve

Aastast 1993 on OSCE saanud liikmesriikidelt rahalisi vahendeid, et oma püsivaid institutsioone ja välismissioone ülal pidada. OSCE eelarve täidetakse 56 liikmesriigi poolt, arvestades riikide suurust ja jõukust. Umbkaudu eelarvest 90% sellest läheb välismissioonide ülalpidamiseks.³³ Graafikul on näha kiire tõus alates 1997. aastast kuni 2000. aastani ning seejärel aeglane kahanemine. See näitab, et organisatsioon ehitas ennast kiirelt mõne aastaga üles, tõus nii administreerimiskuludes kui missioonikuludes. Kui allikas on kirjas, et aastal 2001 läks missioonidele ~90% kuludest, siis on välja ehitatud organisatsiooni tegevkulud jäänud OSCE administratsiooni kulud igal aastal umbes 20 miljonit eurot. Tegevkulud vaevalt vähenevad, kuna OSCE pole ühtegi alamüksust sulgenud, pigem tõusevad. Seega näitab tabel reaalselt viimase kümnendi jooksul välismissioonide kulude vähenemist umbkaudu kolmandiku võrra ehk Euroopa (ida-)piirkonna stabiliseerumist võrreldes varasemaga.

Kokkuvõte

1973. aastal alustanud konverents oli pingelõdvenduse koha pealt äärmiselt oluline. Lepiti kokku kaunis deklaratsioon. Võeti poliitilisi ja moraalseid kohustusi, millel polnud karistusmehhanisme. Realismi vaatepunktist ei kohusta selline leping millekski. Aga realism ilmselt eksib, sest OSCE otsuste mittekohustuslikkusest hoolimata, on organisatsioon kasvanud ning aidanud vähemalt Lääne-Euroopas luua sarnaste väärtustega rahumeelset ruumi, mis aastatega laieneb. Ning pole liikmesriike, kelle seadusandlust poleks OSCE korvide põhimõtted paremuse poole muutnud.

1980ndatel toimusid pikad CSCE konverentsid, mis küll keskendusid eri aspektidele, aga tegevus pidevalt käis, kuna oli asju, mida läbi arutada. Teatud mõttes arutamine ise suurendas koostööd Euroopa riikide vahel, luues foorumi, kus said korraga viibida mõlema leeri esindajad. Ning vastuvõetud otsused olid kahtlemata rahu seisukohast kasulikud, kuna Kuuba kriisi sarnaseid asju enam ei juhtunud.

Nõukogude Liidu lagunemisega tekkisid Euroopa idaossa uued riigid, milles vähemalt esialgu valitses administratiivne kaos ning lahvatasid etnilised konfliktid. CSCE-le tähendas see suurenenud kohustusi, aga ka võimalust mõjutada värskeid riigike demokraatlike õigusriikide suunas, et ei korduks I maailmasõja järgne autokraatide võimule tulek. Ja selles suhtes oli OSCE vähemalt osaliselt edukas. Osaliselt on parem kui üldse mitte.

Euroopa ees seisvad ülesanded kasvasid hüppeliselt ning CSCE kohanes olukorraga institutsionaalsete reformide kaudu. Kolmest korvist põhimõtetest tulenevate jooksvate ülesannete täitmiseks loodi allüksused ning 1994. aastal nende allüksuste jaoks administreeriv üksus. Kuna enamike funktsioonide jaoks olid juba püsivad allüksused loodud või lähiajal tekkimas, siis riigipead otsustasid konverentsi, mis reaalselt juba oli organisatsioon, õige nimega kutsuma hakata.

1995. aastal uue nimega alustanud OSCE lugu pole loomulikult kaugeltki läbi, aga järgneva 16 aasta kirjeldamine täidaks veel vähemalt sama palju leheruumi.

Viited ja kasutatud kirjandus:

¹ http://www.osce.org/who/43960

² http://www.osce.org/mc/39501 Conference on security and co-operation in Europe. Final Act. Helsinki 1975.

³ http://www.osce.org/documents/16089 Address by the General Secretary of the Central Committee of the Communist Party of the Union of Soviet Socialist Republics, Leonid Brezhnev to the third stage of the Conference on Security and Co-operation in Europe. Helsinki, 30 July to 1 August 1975

⁴ http://www.osce.org/documents/16090 Address by US President Gerald R Ford to the third stage of the Conference on Security and Co-operation in Europe. Helsinki, 30 July to 1 August 1975

⁵ http://www.osce.org/documents/16087 Address by the First Secretary of the Central Committee of the Socialist Unity Party of the German Democratic Republic, Erich Honecker to the third stage of the Conference on Security and Co-operation in Europe. Helsinki, 30 July to 1 August 1975

⁶ http://www.osce.org/documents/16088 Address by the Chancellor of the Federal Republic of Germany, Helmut Schmidt to the third stage of the Conference on Security and Co-operation in Europe, Helsinki, 30 July to 1 August 1975

⁷ http://www.jstor.org/stable/1191295 Paust, J. Jordan. Transnational Freedom of Speech: Legal Aspects of the Helsinki Final Act. Duke University School of Law. 1982, pp.66.

⁸ http://www.osce.org/mc/40865 Concluding document of the Belgrade meeting 1977 of representatives of the participating states of the Conference on Security and Co-Operation in Europe, held on the basis of the provisions of the Final Act relating to the follow-up to the conference.

⁹ http://www.osce.org/who/timeline/1980s/01 Madridi konverentsi kokkuvõte.

¹⁰ http://www.jstor.org/stable/760397 McGoldric, Dominic. Human Rights Developments in the Helsinki Process. The International and Comparative Law Quarterly. pp.924-926.

¹¹ (McGoldric 1990)

¹² http://www.osce.org/who/timeline/1980s/02 Stockholmi konverentsi kokkuvõte.

¹³ http://www.osce.org/fsc/41238 Document of the Stockholm conferenceon confidence- and security-building measures and disarmament in europe convened in accordance with therelevant provisions of the concluding document of the Madrid meeting of the conference on security and co-operation in Europe. 1986. pp. 11-13.

¹⁴ http://www.osce.org/who/timeline/1990s/01 Majandusliku Koostöö Konverents, Bonn. 1990.

¹⁵ http://www.osce.org/who/timeline/1990s/02 Riigipeade kogunemine Pariisis. 1990.

¹⁶ http://www.osce.org/mc/16153 Speech by German Chancellor Helmut Kohl to the Second Summit of CSCE Heads of State or Government. Paris, 19-21 November 1990

¹⁷ http://www.osce.org/mc/16154 Speech by US President George Bush to the Second Summit of CSCE Heads of State or Government. Paris, 19-21 November 1990

¹⁸ http://www.osce.org/mc/16155 Speech by Soviet President Mikhail Gorbachev to the Second Summit of CSCE Heads of State or Government. Paris, 19-21 November 1990

¹⁹ http://www.osce.org/who/timeline/1990s/05 Expansion of CSCE/OSCE.

²⁰ http://www.osce.org/mc/39516 Charter of Paris, For a New Europe. Paris, 1990.

²¹ http://www.osce.org/pa/40732 Budapest Declaration of the CSCE Parliamentary Assembly. 5. July 1992

²² http://seadused.kogukond.org/2011/05/11/euroopa-julgeoleku-ja-koostooorganisatsiooni-osce-parlamentaarse-assamblee-eesti-delegatsiooni-moodustamise-otsuse/

²³ http://www.osce.org/mc/39530 Conference for Security and Cooperation in Europe. Helsinki, 9 - 10 July 1992

²⁴ http://www.osce.org/fsc/77535 FSC datasheet.

²⁵ http://www.osce.org/who/timeline/1990s/08 CSCE field operations.

²⁶ http://www.osce.org/node/43973 CSCE mission to Estonia.

²⁷ http://www.jstor.org/stable/826219 Berg, Eiki. Local Resistance, National Identity and Global Swings in Post-Soviet Estonia. Europe-Asia Studies. 2002

²⁸ http://www.osce.org/mc/40342 Third Meeting of the Council. Summary of Conclusions. Decision on Peaceful Settlement of Disputes. Stockholm, 1992. pp. 21-22.

²⁹ http://www.osce.org/mc/29705 DECISION No. 15/04. ROLE OF THE OSCE SECRETARY GENERAL.Organization for Security and Co-operation in Europe. Ministerial Council. Sofia 2004.

³⁰ http://www.osce.org/who/timeline/1990s/10 Secretariat established in Vienna.

³¹ http://www.jstor.org/stable/2204183 Sapiro, Miriam. Changing the CSCE into the OSCE: Legal Aspects of a Political Transformation. American Society of International Law. 1995. pp.631-632

32 http://www.jstor.org/stable/2204183 Sapiro, Miriam. Changing the CSCE into the OSCE: Legal Aspects of a Political Transformation. American Society of International Law. 1995. pp.634

Kasutatud Kirjandus:

http://www.mtholyoke.edu/acad/intrel/kant/kant1.htm Immanuel Kant. Prepetual Peace: A Philosophical Sketch, 1795.

Teekond

Mis õige blogi see on ilma kassiahastuse ja luuleta? Annan ühe neist.

Astu esimene samm
ja kuku.
See käibki nii.

Pane üks jalg teise ette,
korda seda.
Sellest saab teekond,
mis kusagile viib.

Kui enam ei kuku,
võid joosta.
Kui kõndida igav on sul.

Kui jaksu siis torma kui tuul,
naeratus suul.
Murra takistustest läbi,
lükka kõrvale isekad,
kes klammerduvad su jalgade külge,
kuna ise rühkida ei viitsi.

Kui kaotad suuna,
võta maha hoog.
Pole patt vahel seisma jääda,
tõmmata hinge ja juua teed.

Vaata vasakule, paremale.
думай, не только бегай.
Vaata ka taha.
kuigi ohtlik on see.
Maailm on täis soolasambaid,
kes vaatama jäid
ning edasi ei läind.

Kahetsus imes neilt jõu,
kurbus kivistas sooned,
nüüd tuimad kui tellised,
millest luuakse hooneid.

Parem mine edasi,
selles suunas, mis tundub see õige.
Süda sees,
mõistus peas,
jalad all.

Talisport

Teisipäeval hõikas Tanel taaskord välja, et võiks mäele suusatama minna. Kuna mul midagi paremat plaanis polnud ja viimasel ajal taas mu vabadus, otsustasin temaga liituda. Kes teab, ehk on mäesuusatamine lõbus? Arvestades seda, et peaaegu kõik, keda kutsuti, "ei viitsinud", tundus tegemist olevat laeprao vahtimisega konkureeriva tegevusega.

Viimasest kogemusest talispordiga oli möödas umbkaudu 12-13 aastat kui ma kehalise kasvatuse tunnis plastiksuuskadega staadioni ümber nühkisin. Seetõttu ma laenutusest mäesuuski ei võtnud, hoopis lumelaua. Selle ümber oli laheduse halo, mis sätendas igas suunas. Esialgu ei tihanud katsudagi, kuidas mina saan puutuda midagi nii ekstreemset ja ägedat? Aga barjäär sai ületatud ning mina ja laud moodustasime ühtlaselt awesome terviku.

Kuutsemäele jõudes tegin mäest üles vaadates otsuse hankida mäepilet. Kurb oli rahast lahkuda, aga lumelauaga söökla eest liftini sõitimine oleks olnud uhke sõiduriista mõnitamine. Kuidagiviisi sain suusaliftiga mäe otsa (ilma kukkumata!) ning seal andis Pihel mulle kiirkoolituse. Esialgu ma ei saanud teoreetilisest juttust mitte midagi aru ja tahtsin lihtsalt sõitma hakata. Aga kuna ma iga 2 meetri tagant pikali kukkusin, polnud valikut. Esialgu tuleb sinkavonka ning tagumisel äärel surfata (maakeeli). Põhiline oli ikkagi kehaasend ja balanss. Siis sai suksut juba suunata. Aga kuni ma sellele pihta sain, jõudsin esimesel laskumisel kümme korda kukkuda ja tagatipuks lõpetasin võpsikus.

Aga teine kord sõitsin juba pool mäge kukkumata ja sealt edasi ainult paranes. Poole päeva peal lasin juba "raskest" rajast alla ning korra ka "väga raskest". Huvitaval kombel, mida järsem mägi, seda kergem on sellest alla sõita. Alla vaadates ma nagunii ei karda sõltumata nõlvast, aga äärel on palju kindlam surfata suurel kaldel ja kiire hooga.

Kukkumine. Ma tegin seda palju. Paigal seistes, mäest alla tuhisedes, selili, põlvili, kõhuli. Kõige ägedamad olid õhulennud ette: midagi on rajal ees, laud jääb lumme kinni ja mina lendan inertsist kõrge kaarega kõhuli. Mul on vahel ikka väga hea meel, et ma keskkoolis ju jutsu trennis käisin. Jah, kaklemises pole sellest mingit kasu (muidugi, kaklemisest endast pole ka mingit kasu), aga kaks aastat kukkumist harjutada annab tulemusi. See käib automaatselt, ma lihtsalt ei lõhu ennast ära. Poolsada korda kukkusin kindlasti, aga ainuke märk sellest on väike punakas plekk paremal põlvel ja üleüldine väsimus.

Mäest alla sõitmine, see on fantastiline, eriti siis kui sa juba juhid, kuhu laud läheb. Tuul puhub näkku, liikumiskiirus tõuseb. Iga vääratus võib kaasa tuua koomilise või valusa maandumise, aga see suurendab mõõtmatult rahuolu selle üle kui sa jääd püsti. Kogu aeg on kiusatus sättida laua nina ette, et kiirus tõuseks. Aga kui teatud kiirusest üle, siis enam külje peale tagasi ei liigu, ees on vaid kuninglik õhulend võpsikusse või eriti stiilne maabumine. Sama rahuldustpakkuvaid tegevusi olen seni kogetud vaid mõnda - lennukist pilvede vaatamine, soolo mängimine orkestris, tantsimine, suudlemine. Tunne, et olen elus ja see on nii hea.

Kohtumised valijatega

Veetsin viimase nädala Märjamaal, kuna rahalised võimalused ei lubanud Tartusse jääda. Aga erinevalt tavalisest otsustasin kohaliku eluga aktiivselt tutvuda. Käisin jõusaalis ja valimisüritustel.

Reedel õhtul, 25. veebruaril, toimus kohtumine ja tantsuõhtu Kaja Kallasega (Siim Kallase tütar ja jurist). Siim Kallas pidas lühikese kõne liberaalsetest väärtustest, demokraatiast ja islamimaailmast. Kõne mõte lühidalt: 1) Euroopa ei julge oma väärtusi avalikult propageerida kuigi võiks. 2) Keegi ei tea, mis islamimaailmas juhtuma hakkab, aga kokku 22 riigis on 360 miljonit inimest ja see mõjutab Euroopat. 3) Võib tekkida paralleelle Ida-Euroopaga 20 aastat tagasi. Pole sama olukord, aga inimesed tegelikult tahavad samasugust vabadust nagu meiegi. Osad riigid lähevad kindlasti rappa, aga mõned ka õnnestuvad. Ja see iseenesest on juba midagi väärt.

Kaja Kallas rääkis natuke endast ja jättis veidi häbeliku idealisti ja poliitilise uustulnuka mulje. Kui küsimuseks oli juura, siis olid neiul välja kujunenud vaated ning visioon, aga üldpoliitilistel teemadel kippus keerutama ja sattus segadusse. Siim Kallas silmnähtavalt punastas kui Kaja üritas vastata küsimusele innovatsiooni ja ettevõtete kokkuviimise kohta. Ansambel Regatt säras ja tantsupõrand oli inimesi täis.

Laupäeval vedasin ennast hommikul koduloo konverentsile. Tuleb ikkagi vahel ajaloolasena käituda ja üritus oli üsnagi huvitav. Teemasid oli kaks: sõda ja rahu. Sõja poolest 1905. aasta revolutsiooni karistussalkade tegevus ning lahingud Märjamaa kandis aastal 1941. Rahu poolelt ettekanded Konovere sillast, esimesest Läänemaa laulupeost ja esimesest Märjamaa laulupäevast. Vahele oli pikitud kaks videot, millest ühel demonstreeriti eepilise muusika saatel kuidas Märjamaal asuvas tehases sai sulgedega kanast sulgedeta ja sisikonnata lihakeha. Yey

Peale seda toimus pubis Ruut 66 kokkusaamine Mart Laariga, kes vastas inimeste küsimustele. Üldjoontes jättis ta intelligentse mulje, kuigi mitmes punktis ma temaga ei nõustunud. Ka suurem osa küsijatest jättis enamvähem targa mulje. Aga õnneks või kahjuks mitte kõik. Üks enda arvates intelligentne skeptik pommitas teda kogu vestluse vältel igasuguste küsimustega. Küll küsides, et kas Mart Laar on vabamüürlane või kohtunud ühe teise maailmavallutust planeeriva organisatsiooniga. Või siis, et miks Eesti tegeleb sellise häbiväärse asjaga nagu e-valimised, mis on nagu puulehed, millele on peale kirjutatud "100 krooni". Või veel väites, et Eesti valimistulemused on võltsitud ja et eurole üleminek on põhiseaduse vastane. Veel säras küsimus, et kuna Savisaar on selline nagu ta on, miks valitsus teda vangi ei pane? Ühesõnaga, sündinud koomik. Aga see pensionär, Ott Sepp ja Märt Avandi ka ei suuda millegi sellisega hakkama saada.

Jutt käib Estonia katastroofist, mis pensionäri kohutavalt huvitas. Pensionär: Ma lehest lugesin, et Estonia katastroofi ööl helistati Vigala Sassile kolm korda kolmes eri keeles. Härra Mart Laar, miks helistati Vigala Sassile kolm korda?

Ma lihtsalt hakkasin irvitama ja pidin mõlemad käed suu ette toppima. Sellised naljad tulevad ainult elust enesest.

Ise küsisin kolm küsimust: 1) Kui IRL ja SDE peaks koalitsioonilepet sõlmima, siis millised ettepanekud te blokeeriksite ja milles koostööd teeksite? Selle peale M. Laar ütles, et SDE maksulubadused ei läheks läbi, aga sotsid on üldiselt mõistlikud inimesed ja nendega saaks koostööd teha näiteks osade IRL valimislubaduste täitmisel. 2) Kas IRL teeks koostööd Keskerakonnaga kui Edgar Savisaar lahkuks esimehe kohalt? Laar: Ma ei kujuta Keskerakonda ilma Savisaareta. Ja isegi kui selline üllatav asi juhtuks, ikkagi ei läheks koalitsiooni. 3) Mitu maakonda jääks haldusreformi järel Eestisse alles? 10 nagu esimese vabariigi ajal, aga enne seda tuleb teostada valdade reform - vähendada neid 244-st (?) umbes sajani.


Teiste inimeste mõistlikud küsimused olid põllumajanduse, majanduse ja hariduse kohta. Dokfilmi Sinimägedest ei viitsinud vaadata ja läksin hoopis koju.

Haridusteemaline debatt TÜ aulas 18. veebruaril

Jõudsin taas ühele debatile ja veedan reede õhtut (ja siis kolmapäeva õhtut) materjali loetavaks muutes. Nagu eelnevatel kordadel, on mu oma märkused kursiivis. Kui keegi soovib mingil põhjusel mu enda arvamust teada saada, siis see võtab aega. Debati kokkuvõte on ikkagi muu asi kui ise vastuste välja mõtlemine.

Alternatiivselt, siin kahetunnine video debatist. http://www.uttv.ee/naita?id=4528

TÜ Euroopa kolledž ja Tartu Noorte Volikogu korraldatav üritus. Kell on 14:03. Saalis on veidi vähem inimesi kui eelmisel debati. Keskkooliealisi paistab olevat mõõdukalt. Seekord toimub hääletamine punase ja rohelise paberitüki meetodil. Kaarel Tarand ja Tõnis Lukas räägivad juttu. Sündmust filmivad kaks kaamerat. Algus 14:06.

Tõnu Ints – Sotsiaaldemokraatlik Erakond

Helmer Jõgi – Reformierakond

Tõnis Lukas – IRL

Karin Jaanson – Rahvaliit

Kaarel Tarand – Rohelised

Vladimir Shokman – Keskerakond

Proovihääletus. Kaarel Tarand: „Enamus on roheliste poolt.“

Martin Alliku avasõna. Londonis elava sõbra arvamus: eestlaseid on nii vähe, aga nii palju üliõpilasi. Samas meil on huvitavad igapäevased it-lahendused. Allik: Kuidas need küll tulid? Me oleme väikerahvas, igal juhul üritame olla suuremad. Kas on väiksemaid rahvuseid rahvaülikooliga? Island. Me peame iga sektori mehitama oma inimestega kuigi meid on vähe. Eesti haridust juhtivad inimesed on aru saanud, et on vaja teatud stabiilsust. Heaks näiteks on teadusandmebaaside teema. Teadus ja kõrgharidus tuginevad andmebaasidele ning nende eest tuleb iga aasta maksta. Need on ka masu ajal olnud Eestis lahti ja valik on võrreldav suurte välismaiste ülikoolidega. Aastate jooksul on olnud näha riigimehelikku suhtumist ning selles suhtes on kõik kena.

On terve rida asju, mida üks ülikool ise muuta ei saa. Senised Eesti valitsused on hoidunud erialade koefitsientide üle vaatamisest. Kui erialadel on suurem rahaline vajadus, siis ei julgeta midagi muuta kuna teised erialad tahavad kohe ka. See on kui Pandora laegas, mis üks kord tuleb avada. Lapiteki meetod pole kõige efektiivsem viis erialade rahastamiseks.

Kas Eesti ülikoolid soovivad välisüliõpilasi? Kui jah, siis küsimus on rahas. Meie ümber pakutakse tasuta ja stipendiumitega head haridust. Rahvusvahelisus on väga oluline, kuna saab näha teise mõtteviisiga inimesi. Riigipoolne sihiseadmine välisüliõpilaste saamiseks on vajalik.

Kui meil on väga head üliõpilased, siis kas on ka head õppejõud? Head tudengid on nõudlikud ja tekitavad survet õppejõududele. Ülikoole mõõdetakse rahvusvaheliselt teadustöö kaudu, aga tudengite jaoks on oluline hea lektor. Seegi aspekt on seotud riigiga. Professoriametisse ei soovi väga palju inimesi, sest nõutav kvalifikatsioon on kõrge. 2-3 on juba hea konkurents. Riigi roll on panna raha korralike (välismaiste) professorite alla. Hea professor tasub ennast 5 aasta jooksul igas mõttes ära. Tänasel päeval liigub raha aina vähem asukohaga ja aina rohkem andekate inimestega.

Dubleerimine kõrgharidusmaastikul. Mõnel puhul hea, mõnel halb. Kui on akadeemiliselt oluliselt nõrgem dubleeriv õppekava, siis tuleb see kaotada.

Õpikute teema. Loengus 200 üliõpilast, raamatukogus 20 õpikut. Riik on alustanud programmiga, et suurendada õpikute arvu. Hea algatus, eriti kui kiiremini kasvaks. Raha alla panekust pole piisavalt. Tuleb soodustada ka õpikute kirjutamist. Õppejõu jaoks on oluline kirjutada artikleid. Õpikuid tuleks enam väärtustada. Raha + väärtustamine = oluliselt rohkem õpikuid, mitte ainult paberil, vaid ka elektrooniliselt.

Riik ei tohiks takistada maksude kaudu hariduse omandamist.

Eesti riigil on läinud üsna hästi, aga alati tahaks rohkem, paremini. Üks erakond lubas TÜ 100 Euroopa parima ülikooli hulka (Reformierakond). Kontrollides rahanumbreid, sai M.A. teada, et hariduskulutustes on Eesti võrreldes ülejäänud Euroopaga 4-5x maas. Kas me oleme 4-5x andekamad? Siiski mitte. Et edetabelites kiirelt tõusta, tuleb oluliselt rohkem raha panustada.

Kõige olulisem tegevus, mis tõstab Eesti kõrghariduse kvaliteeti ja kuskohast tuleb raha?

SDE – ülikooli tullakse heade õppejõudude pärast. Õppejõudude tase, palk ja järelkasv on kvaliteedi võti. Raha tuleb riigieelarvest.

Reformierakond – RE tõepoolest räägib 100 parima ülikooli hulka tõusmisest. Eesti üldhariduse kvaliteet on suhteliselt hea. Miina-Härma, Hugo Treffner ja veel mõned koolid. See aasta lõpetab ~10500 gümnasisti ja ülikoolidesse võetakse vastu ~18000. Kuskohast see kvaliteet tekkida saab? Kvaliteedi aluseks on konkurents. Mõne ülikooli eelarve on Eesti eelarvest suurem. Raha tuleb erasektorist ja riigieelarvest. Eestis on vaja suurendada ka erasektori rahastust. Kõrgkoolidesse pürgimise konkurents on kõige olulisem.

IRL – Tõnis Lukas alustab taas kõigi tervitamisega. Kvaliteedi saavutamiseks tuleb välistada huvid, mis töötavad kvaliteedi vastu. Näiteks ülikoolipoolne raha hankimise vajadus. Hetkel on valida ebapiisav rahastatus või võimalus raha turult korjata. Seetõttu tuleb kõrgkoolidelt võtta võimalus lisaks tasuta kohtadele samal ajal teenindada ka tasulist avatud ülikooli ja eksterne. Ei saa olla lasta latti alla, et raha teenida. Hädavajadus tuleb ära kaotada. TÜ on veel heas seisus. Piisav rahastamine on eelnevalt öeldu tõttu oluline küsimus. See aasta tõuseb ülikooli koha rahastamine 10%. Kiusatuse õpetada vähem andekaid elimineerime nii, et õpe on tasuta.

Rahvaliit – keeruline on ühte kindlat teemat välja tuua, sest küsimus on keeruline. Kõige lihtsam vastus on suurendada kõrghariduse rahastust. Eestis 1,3% eelarvest. SKP ja majanduse arengut vaadates ei ole suurt rahavoogu oodata. Üliõpilaste arv väheneb. On ebaühtlast taset, aga kvaliteediga pole väga vähe probleeme. Kuidas üliõpilaste tühimik täita? Välisüliõpilastega.

Rohelised – Eestit juhib virisev seltskond. Me elame Eesti kõige rikkamal ajajärgul, kus meil on võimalus teha kõike paremini ja rohkem kui kunagi varem. Ülikoolidel, eriti TÜ-l on röögatult suuremad võimalused kui 92 aastat tagasi. Praegu on ka maailma parim Eesti ülikool. Kõlab nagu suurepärane argument mitte millegi tegemiseks, loodetavasti hr. Tarand tegi nalja. . Välismaistest ülikoolide tabelitest pole mõtet hoolida. Raha võiks haridusele alati rohkem kulutada. Probleem on korruptiivne käitumine – vigased, rumalad ja kallid otsused. Kui neid vältida, siis on juba hea. Keegi ei tööta meelega halvasti ja seega pole rahasüstist palju abi. Õppejõud ei hakka poole rohkem raha saades poole paremini töötama.

Keskerakond – Viisakas tervitus. Ma pole haridusministri kandidaat. Õpimotivatsioon tõuseks oluliselt kui lõpetaja teab enamvähem ametikohta, kuhu ta tööle kavatseb minna. Minu nägevuses on praegu meie kõrgharidus osaliselt tööturust mööda töötamas. Siin on vaja saavutada kokkulepe poliitikute ja tööandjate vahel. Vaja on kokku panna õppekavad, mis on Eesti tööturu jaoks sobivad. See on võimalik kutsehariduse (ja kõrghariduse) baasil. See pole halb kui lõpetajad lähevad välismaale õppima ja tööle kui seal on midagi, mis Eestis pole võimalik. Raha tuleb riigieelarvest, võib olla ka ettevõtjatelt ning ka tudengitelt.

Debati korraldajad: Edaspidi võtame aega. Eestis ühe õppekoha kohta on OSCD riikides üks madalamaid (3x vähem) ja ülikoolide professorikohtadele kandideerib ainult 14% juhul rohkem kui üks inimene.

Kui suure rahanumbri te lubate järgmisel perioodil.

IRL – rahastamine tõuseb iga aastaga, kolme aastaga maksimumi. 30 miljonit krooni [tegelikult eurot] esmakordselt tasuta kõrgharidusele ja 10 miljonit veel. Praeguste prognoosidega eelarve tõus 100-130 miljonit krooni aastas? Enne oli esimene ehmatus, pole raha. Nüüd hüüatused: „See on isetäituv lubadus.“ Kui me ei suuda noor inimesi siia jätta, siis varsti hakkab kokku kukkuma meie kultuuriruum. Eelmisel debatil olid samad numbrid, kuid eurodes, seega oletan, et hr. Lukas tegelikult mõtleb eurosid.

Reformierakond – 125 miljonit krooni enne masu oli mõeldud loodusteaduste stipendiumiteks. Soov muuta õpetajatöö 3 ihaldatuma töökoha ette nagu Soomes. Kui majanduskasv lubab, siis [investeeritakse haridusse täiendavalt] 40 miljonit eurot. Eesti riigi hariduskulud on 7% eelarvest, see on Euroopas kolmas tulemus.

Rohelised – Eesti on raamatupidajate poolt juhitav riik. Alati on probleem, et ei ole raha. Kõigepealt nimekiri asjadest, mida on vaja, siis vaatame, kuskohast raha leida. Eelarve võiks balansist välja viia.

Rahvaliit – konkursile kandideerib vaid üks kandidaat, sest Eestis on vähe inimesi. USA-s on võimalik valida tohutult ning seetõttu on ka õppejõudude rotatsioon palju suurem. Meil pole selliseid inimesi. Rahastamise seostaks protsendiga SKP-st. Peaks OSCD-le järgi jõudma.

SDE – kui prognoositakse 4,5% majanduskasvu aastas, siis küsimus on prioriteetides. Eelarve kasvades pole haridus olnud alati prioriteet. Praeguses seisus ei kujuta Keskerakond [võisin ka valesti kuulda] tasuta kõrghariduse mudelit ette.

Ke – pigem nõus sellega, et põhiprobleem pole selles kui palju meil raha on, vaid kuidas me seda kasutame. Õppekavad tuleb korda saada nii, et need meelitavad panustama ka eraettevõtjaid.

Videoklipp küsitlusest tänavalt.

Üsna mõttetu klipp, mistõttu ma isegi ei ürita seda kokku võtta. Üks küsitletutest oli kaasajateenija Laika Virgin liige Andero Nimmer.

Kuidas on noorte algatustega, näiteks varivalimistega?

IRL – debatile ei too ainult valimised, vaid ka muul ajal vajadus oma vaateid selgitada. Korraldage selliseid üritusi ka valmistevahelisel ajal. Haridusministeerium toetab varivalimisi. Kas anda vanematele hääl laste eest hääli on väga vaieldav. Aga 16aastased võiks valimistel hääletada.

Rohelised – pole mõtet ennast sildistada „nooreks“, sest siis ei võeta niivõrd tõsiselt.

SDE – varivalimised on igati tervitatav valimiskampaania vorm. Debatt on hea. Valmislubadused on pigem ebameeldiv vorm oma vaadete selgitamiseks. Valimisiga on SDE vaidluse all, võiks ka olla 16. Noori küll peetakse kergesti mõjutatavateks, aga vanainimestele lubatakse ainult üht numbrit. [ilmselgelt pension]

Rahvaliit – noored võivad olla teatud asjades kompetentsemad kui võimul olijad. Valimiseelsed debatid on veidi mõttetumad kui muul ajal toimuvad..

Reform – riigi tasandil valimisea langetamine kohalikel valimistel on arutluse all.

Keskerakond – terve organism on see, kus on noori, vanu, naisi, mehi. Kus kõik töötavad aktiivselt.

Kas meil üldse on vajadus venekeelsetel koolidel eesti keelele üle minna?

Rohelised – see reform pole enam tagasi pööratav. Samas, keeleoskus kaob ära oma varasemal kujul. Masintõlkimine areneb, hiljem see laheneb iseenesest. Kogu teema kaob päevakorrast umbes 20 aasta pärast. Sooviks olla nõnda optimistlik, aga vaadates google ja babelfish'i tõlkeprogramme, on tõlkeprogrammidel veel kõvasti areneda. Sarnaseid keeli saab tõlkida suhteliselt väheste vigadega, aga kui keeled on erinevad, muutuvad laused tundmatuseni. Kõnekujunditest ma ei hakka rääkimagi.

IRL – oleks tore kui iga inimene ei ripuks kodumaal masina küljes. Reaalne keeleoskus on oluline ja venekeelsete dilemma on kiiresti mööduv. Ükski teine riik ei suuda panustada nii väiksesse täismahus haridusse nagu me teeme. Kvaliteedi huvides on minna vene gümnaasiumites üle eesti keelele. Oleks vajalik noorte endi vaheline debatt, ilma vanainimeste juuresolekuta. Lukas kui muinsuskaitseliikumise liige nägi, kuidas vanainimesed juhatasid koosolekut ja noored lihtsalt läksid ära, sest sissejuhatus kestis kaks tundi.

Reform – Eesti keelepoliitika on olnud kaasav. Aga nüüd nähti võimalust seda vääralt näidata ja teatud poliitilised jõud sekkusid, et seda oma huvides moonutada. Praegune keelepoliitika on hea.

Keskerakond – küsimusse peaks suhtuma rahulikult. Kuid senini on teatud foobiaid. Elu paneb reeglid paika, inimesed õpivad nagunii eesti keelt. Las asi laheneb ise.

Publik, kas venekeelse õppesuuna kaotamisega tuleks jätkata seniste plaanide järgi?

Saal on ülevoolavalt roheline, samuti kandidaadid.

Ühekaupa küsimused.

Kas reaal- ja humanitaarteaduste õppekohtade arv on praegu õiglaselt jaotatud?

Viis rohelist, üks punane (SDE).

SDE – pigem ebaõiglustunne, sest humanitaaralade õppejõudude plagad on madalamad.

IRL – asi praegu on vääralt mõistetud. Humanitaar -ja sotsiaalvaldkondade alavääristamise mulje võib tuleneda sellest, et majandust ja juurat rahastatakse vähem. Tööjõuturuga üsna heas kooskõlas tellimus. Põhiline hulk õliõpilasi õpib sotsiaalaladel.

Kas keskharidus peaks olema kohustuslik?

Reformierakond, IRL, Rahvaliit – ei peaks olema.

SDE – selles küsimuses on huvitav seis. Erakond ei nõustu. Lisaks gümnaasiumile on kutseharidussüsteem, vormiliselt on nõue õppida olemas. Aga kutseharidusteel on raskem edasi õppida kuna toimub riigieksami punktide järgi vastuvõtt. Kutsekoolide riigieksamite tulemised on aga halvad.

Roheline – kas talupoegade õpilased on võimelised lugema ja kirjutama või mitte. Veider uuesti sama küsimust arutada 200 aastat hiljem. Asi on mõõtepulkades, mitte kohustuslikkuses. [mälu järgi Hr. Tarand seletas, miks noored koolist välja kukuvad]

Reformierakond – segamini hariduskohtustus ja koolikohustus. Kui keskharidus muutub kohustuslikuks, siis kvaliteedijutt jääbki jutuks. Andekamad jäetakse kõrvale, keskendutakse nõrgematele.

IRL – arutelu võib tekkida. Kohustuslikkust mõistetakse erinevalt, läbilohistamisest tuleb hoiduda.

Keskerakond – räägime riigi kohustustest maa ja rahva eest. Üks neist on luua kõikvõimalikud tingimused, et arendada välja oma elanike anded. On mõistlik anda suurepärased võimalused õppida ennast huvitaval alal.

Kas riik peaks rahastama samasid erialasid eri ülikoolides? Kas dubleerimist peaks vähendama?

Kõik on ühte meelt, dubleerimist peab vähendama.

Publiku küsimused:

IRL, kas läheksite koalitsiooni partneriga, kes teie haridusprogrammi läbi ei laseks?

Kui koalitsioon ütleb, et neid haridus ei huvita, siis me nendega koalitsiooni ei lähe. Rahastus peab olema prioriteet, kuid kogu platvorm ei pea olema kinnitatud.

Reformierakond, milliseid samme näete ülikooli sisseastumise muutumise osas?

Autonoomia ja akadeemiline vabadus. Riik peab kõiki koole ühte moodi kohtlema. Teatud latid peavad olema.

Tõnis Lukas, sügisel käisite välja hariduskassa idee, miks see kiirelt kadus? Mid on teie seisukoht nüüd?

IRL on kogu aeg seda meelt olnud, et ühiskond peaks kõrgharidust enam toetama. Kui me ei hakka ülikooli rohkem finantseerima, siis tuleb muid vahendeid leidma. Artikkel tõstatas dilemma.

Reformierakonna kommentaar – hariduskassa idee oli poliitiline ämber.

Tõnis Lukas – sügisene seis nõudis selle küsimuse tõstatamist. Kõigil üliõpilistel üldine osaline õppemaks, nagu OSCD soovitas, pole Eestis perspektiivne. Et seda debatti maha viia, tõstsin uue debati üles.

Rohelised – miks Reformierakonna valimiskavas on punkt, et mida tähendab, et avalikud ülikoolid vabastatakse avalikest piirangutest? Kas see tähendab, et ülikoolid ei pea seadusi täitma ja võivad kasumit teenida?

Reform – väga lihtsustatud nägemus. Mõte on selles, et Tartu Ülikoolil on riikliku ülikooli tunnuseid. Omandivormide paljusus. Viimased seadused on vähendanud avalikõiguslikke piiranguid.

Rahvaliit – kui rääkida tasuta kõrgharidusest, siis hetkel 52% üliõpilastest on riigieelarvevälised. Lukasele küsimus, protsentuaalselt kui paljud üliõpilased saaks tasuta kohtadele?

IRL – on muutunud proportsioon. Tasulistele kohtadele 10000, tasuta kohtadele 8300 õpilast. Tasuta kohtadele kandideerijad on enamasti värskelt gümnaasiumi lõpetanud. Tasulistel on palju neid, kes õpivad vene keeles, inglise keeles, osakoormusega, teise või kolmanda kõrghariduse omandajad. Värsketest tulijatest 54% on tasuta ja ülejäänud tasulistel. Erakõrgkoolidele tuleks kompenseerida aastas umbes 1000 kohta ehk 7-8 miljonit eurot.

Miks me ütleme potentsiaalsete õppijate rahast ära? Tasuta kõrgharidust on meil 36000, 33000 on tasulist. Tulevikus 58000 üliõpilast. Praegu 70000 üliõpilast, 50580 täiskoormusega eestikeelset õppijat. Edaspidi riigieelarvest makstakse 70% tudengite eest, varem 80%. Edaspidi langeb.

Kas oleme huvitatud bakalaureuseõppes välistudengitest?

Rahvaliit – teatud erialadel on vajalik teatud õpinguastmetel ka bakalaureuste vahetus. Väga oluline on luua rahvusvahelisi kontakte. Muudab Eesti atraktiivsemaks.

IRL – oleme huvitatud välisüliõpilastest. Aga seda ei pea tingimata kinni maksma Eesti riik. Paljude üliõpilaste õppekulud maksavad nende sihtkohamaad.

Roheline – kutsume Eestisse välisüliõpilasi, et nad oleksid meie sõbrad. Me ei pea neid kutsuma ainult Hiinast, vaid ka mujalt maadest, kellega me reaalselt tahame sõbrad olla.

Reform – võrdne kohtlemine igal pool. 100000 sakslast tahavad Austriasse, sest seal pole õppemaksu.

SDE – Eestil peaks olema strateegiline suhtumine. On mitmeid võimalusi, vastastikused stipendiumikokkulepped. Riigil peaks olema üldine arusaam ja erialades, mida me ise ei suuda koolitada, peaks olema vahetusvõimalus.

Keskerakond – teatud erialadel saaks propageerida seda, mida me siin Eestis teeme. Stipendiume maksta näiteks saaks soome-ugrilastele.

IRL - 1300 võõrtudengit, liigume edasi 5000 suunas.

Debatil osalejatele üks minut öelda, miks nende kandidaat on parem kui Tõnis Lukas.

Rohelised – milleks olla „parem“, saab ka koostööd teha. Tänane vestus on tegelenud eilsete probleemidega. Aastal 2100 kroonika imestab, et miks kõik inimesed ei ole võimelised omandama 20 aastat haridust? Inimene on õppimisvõimeline loom.

Rahvaliit – õppetoetused ei toeta üliõpilase valikut, tihti on see seotud elukohaga. Kaugel õppimine on kallis. Seda tuleb muuta, et valikud poleks seotud elukohaga. Meie erakonna haridusminister seisaks selle eest.

SDE – meie haridusminister oleks Mart Meri või Peeter Kreitzberg. Mõtlema pani, et rahast rääkisime palju ja ülikooli vabadusest vähe. Reformierakonna seisukohast avalikõiguslike piirangute kohta ei saa ikkagi aru. Oluline on kui palju ülikool saab ise raha suunata.

Reformierakond – olen Tõnise Lukase tööandja esindaja. Koostööd ka edasi, aga ei tea, kas ministrina. Sest mõlemad ei mahu. Kõik erakonnad toonitavad hariduse tähtsust, haridus on majanduse võti. Majandus ongi sellises seisus, et haridust tuleb muuta. Ja siis on meil kõigil võimalus saata oma lapsed kas Eestisse või mujale õppima ning nad tulevad Eestisse tagasi.

Keskerakond – austatud noored, ärge kunagi sättige eesmärgiks olla parem kellestki teisest. Eesmärk peab olema saada parimaks. Ma pakun välja elus töötava mudeli, et õppekavad oleks tööturuga kooskõlas, selle ma viiks haridusministrina ellu.

IRL – kokkuvõtteks, pole midagi selle vastu kui kõigist väitluslaua taga istujatest saaks tulevase riigikogu liikmed.