Teisipäeval hõikas Tanel taaskord välja, et võiks mäele suusatama minna. Kuna mul midagi paremat plaanis polnud ja viimasel ajal taas mu vabadus, otsustasin temaga liituda. Kes teab, ehk on mäesuusatamine lõbus? Arvestades seda, et peaaegu kõik, keda kutsuti, "ei viitsinud", tundus tegemist olevat laeprao vahtimisega konkureeriva tegevusega.
Viimasest kogemusest talispordiga oli möödas umbkaudu 12-13 aastat kui ma kehalise kasvatuse tunnis plastiksuuskadega staadioni ümber nühkisin. Seetõttu ma laenutusest mäesuuski ei võtnud, hoopis lumelaua. Selle ümber oli laheduse halo, mis sätendas igas suunas. Esialgu ei tihanud katsudagi, kuidas mina saan puutuda midagi nii ekstreemset ja ägedat? Aga barjäär sai ületatud ning mina ja laud moodustasime ühtlaselt
awesome terviku.
Kuutsemäele jõudes tegin mäest üles vaadates otsuse hankida mäepilet. Kurb oli rahast lahkuda, aga lumelauaga söökla eest liftini sõitimine oleks olnud uhke sõiduriista mõnitamine. Kuidagiviisi sain suusaliftiga mäe otsa (ilma kukkumata!) ning seal andis Pihel mulle kiirkoolituse. Esialgu ma ei saanud teoreetilisest juttust mitte midagi aru ja tahtsin lihtsalt sõitma hakata. Aga kuna ma iga 2 meetri tagant pikali kukkusin, polnud valikut. Esialgu tuleb sinkavonka ning tagumisel äärel surfata (maakeeli). Põhiline oli ikkagi kehaasend ja balanss. Siis sai suksut juba suunata. Aga kuni ma sellele pihta sain, jõudsin esimesel laskumisel kümme korda kukkuda ja tagatipuks lõpetasin võpsikus.
Aga teine kord sõitsin juba pool mäge kukkumata ja sealt edasi ainult paranes. Poole päeva peal lasin juba "raskest" rajast alla ning korra ka "väga raskest". Huvitaval kombel, mida järsem mägi, seda kergem on sellest alla sõita. Alla vaadates ma nagunii ei karda sõltumata nõlvast, aga äärel on palju kindlam surfata suurel kaldel ja kiire hooga.
Kukkumine. Ma tegin seda palju. Paigal seistes, mäest alla tuhisedes, selili, põlvili, kõhuli. Kõige ägedamad olid õhulennud ette: midagi on rajal ees, laud jääb lumme kinni ja mina lendan inertsist kõrge kaarega kõhuli. Mul on vahel ikka väga hea meel, et ma keskkoolis ju jutsu trennis käisin. Jah, kaklemises pole sellest mingit kasu (muidugi, kaklemisest endast pole ka mingit kasu), aga kaks aastat kukkumist harjutada annab tulemusi. See käib automaatselt, ma lihtsalt ei lõhu ennast ära. Poolsada korda kukkusin kindlasti, aga ainuke märk sellest on väike punakas plekk paremal põlvel ja üleüldine väsimus.
Mäest alla sõitmine, see on fantastiline, eriti siis kui sa juba juhid, kuhu laud läheb. Tuul puhub näkku, liikumiskiirus tõuseb. Iga vääratus võib kaasa tuua koomilise või valusa maandumise, aga see suurendab mõõtmatult rahuolu selle üle kui sa jääd püsti. Kogu aeg on kiusatus sättida laua nina ette, et kiirus tõuseks. Aga kui teatud kiirusest üle, siis enam külje peale tagasi ei liigu, ees on vaid kuninglik õhulend võpsikusse või eriti stiilne maabumine. Sama rahuldustpakkuvaid tegevusi olen seni kogetud vaid mõnda - lennukist pilvede vaatamine, soolo mängimine orkestris, tantsimine, suudlemine.
Tunne, et olen elus ja see on nii hea.
