Väike muinasjutt muffinitest.

Soundtrack. http://www.youtube.com/watch?v=iucKTsP3iJ4

Kord lumivalgete tiibadega ingel, korrumpeeritud eboniitsete šokolaadimuffinite poolt langes ja langes veel. Tiireldes maa poole, suled lendamas ja muffinite must ahvatlus levimas tema sulgedesse. Šokolaadist tiivad on rasked, nendega ei saa lennata. Maapind aina lähenes ja lähenes kuni pidi saabuma vältimatu lõpp. Kui tegemist poleks ingliga.

Ta langes edasi maakera südamiku poole. Tulekeeled limpsisid ta tiibu, tuhanded piinatud hinged haarasid tema järele. Kuid kõik, mis neile käte vahele jäi, oli šokolaad. Nad lakkusid seda oma sõrmedelt, kuid see maitses nagu kurbus ja nälg. Ning nad valasid pisaraid oma kuritegude eest. Vähemalt nad nägid üht inglit langemas.

Leegid muutusid aina kuumemaks ja painajalikud košmaarid ründasid ingli hinge. Ta tiivad võtsid tuld, šokolaad lahvatas leekidesse. Ühest leegipahmakast läbi tulles nägi ingel põrgu põhja. Ta proovis tiibu raputada, et ehk pääseda. Kuid tiibadest olid järel vaid hõbedased luud. Ta maandus imekombel ühele põlvele. Kuid tiivad purunesid tuhandeks sädelevaks killuks.

Mööda jalutas Lucifer, kes küsis: "Mida sa siin teed?"

Ja ingel vastas: "Ma eksisin."

Lucifer: "Mida sa oma eksimusest õppisid?"

Ingel: "Et sokolaadiga ei tohiks liialdada :D"

Lucifer vastas: "Ära kunagi plaani süüa oma emale mõeldud muffineid. Kao mu silmist!"

Ja ingel tundis ennast nii kergelt.

"Kuid mul ei ole tiibu, kuidas ma siit pääsen?"

"Võta see," ütles Lucifer ja ulatas inglile deltaplaani, "siia kuuluvad vaid need, kes oma ema muffinid päriselt ära sõid."

Tuulehoog viis ingli aina kõrgemale ja kõrgemale. Läbi hukkunud hingede allee, üle kadunud hingede kaarsilla. Nii pühalik, nii deltaplaaniga. Läbi põrgu, läbi maapinna, nii kõrgele kõrgele ära.

Aja möödudes kasvasid inglile uued tiivad. Majesteetlikud ja kohevad. Kuid vasaku tiiva siseküljele jäi igaveseks üks väike must sulg.

Lõpp.