ÜRO USA hegemoonia ajastul

Õppejõule meeldis, panin netti üles.

See kõik algas Immanuel Kanti 1795. aastal kirjutatud esseega „Perpetual Peace: A Philosophical Scetch.“ Selle essee tuntuim idee on maailma kattev vabadest riikidest koosnevale föderatsioon, mis toob endaga kaasa igavese rahu. Sellele ideele tuginedes tegi USA president Woodrow Wilson idee moodustada Rahvasteliit. Kuigi Rahvasteliit loodi, kukkus see lõppkokkuvõttes läbi. Teise katsena algatas Franklin D. Roosevelt Ühinenud Rahvaste organisatsiooni idee. Kuid miks suhtub USA , selle peamine autor, tänapäeval ÜRO-sse nii negatiivselt? Oma essees kavatsen ma seda seletada läbi arengute, mis viisid USA ja ÜRO vastuseisuni pärast USA hegemoonistaatuse saavutamist. Lisaks sellele annan oma arvamuse, mida ÜRO peaks tegema.

Kanti essee põhimõtted. Kant esitas oma essees igavese rahu kolm tingimust:

1. Iga riigi põhiseadus peaks olema vabariiklik. (Kant 1795) Selle all peab Kant silmas riiki, mille kodanikud osalevad riigi juhtimises. Kanti algses visioonis oli selleks konstitutsiooniline monarhia, aga Rahvasteliidu loomise ajaks oli sellele ideaalile oluliselt lähedasemaks kujunenud demokraatia. Igavese rahu ja vabariikliku põhiseaduse seos seisneb selles, et kui kodanikel on valida sõja ja rahu vahel, siis nad valivad rahu. Autokraatiad ja diktatuurid valivad sõja kerglaselt, kuna otsustajad, erinevalt tavainimestest, ei kannata sõja tagajärgede käes. Seega peaks kõik riigid olema valitsetud nende poolt, kes ei taha sõdida.

2. Rahvusvaheline seadus luuakse vabade riikide föderatsioonis. (Kant 1795) Kant oli vastu ideele, et föderatsioon võiks sekkuda riikide siseasjadesse, kuna siis tuleks mängu võim. Aga see võim tekitaks põhjuse võimuvõitluseks rahu taotlevas föderatsioonis. Riigid oleks pidanud ükshaaval jõudma piisavalt tsiviliseeritud tasemele ja seejärel vabatahtlikult liituma. Ainuke rahu, mida sõjaga on võimalik saavutada, on „igavene rahu hauas“.

3. Maailmakodakondsus, mis on piiratud universaalse külalislahkusega. (Kant 1795) Selle all mõtles Kant „õigust“ saada hästi koheldud ükskõik millises maailma osas, kui sinna minnakse rahumeelsete kavatsustega.

Rahvaste liidu läbikukkumine. I maailmasõda oli liiga jube, et lasta seda korduda. Rahvasteliidu põhieesmärk oli suurendada rahvusvahelist koostööd ja saavutada rahvusvaheline rahu ning turvalisus järgmiste meetmete kaudu: 1) aktsepteerides kohustuse mitte kasutada sõda poliitilise vahendina. 2) olles rahvusvahelistes suhetes teiste riikide suhtes avatud, õiglane ja ausameelne. 3) kindlalt mõistes, et rahvusvaheline seadus on tegelik seadus, mis reguleerib valitsuste vahelisi suhteid 4) hoides õiglust ja austades oma lepingulisi kohustusi organiseeritud inimeste vahel.¹ Kanti vaatepunktist oli täidetud ainult teine punkt. Maailmakodakondsuseks valitses tol ajal liiga suur anarhia. Aga peamine põhjus Rahvasteliidu lagunemiseks oli demokraatia ebaõnnestumine. Kui Rahvasteliidu loomise hetkel kattis demokraatia kogu Euroopat, siis kakskümmend aastat hiljem oli Euroopa täis ambitsioonikaid autokraate ja diktaatoreid – neid, kes isiklikult sõjas ei kannata. USA ei osalenud sisepoliitilistel põhjustel ja peale Rahvasteliidu ebaõnnestumist nägi selles viga. Ta mõistis, et oma väärtuste levitamist ei saa jätta Euroopa kätte, vaid seda tuleb isiklikult teha.

Mida tehti ÜRO loomisel teisiti. ÜRO põhieesmärgid on järgmised: 1) hoida rahvusvahelist rahu ja turvalisust. 2) luua sõbralikud suhted rahvaste vahel, mis põhinevad võrdsusel ja inimeste enesemääramisõigusel. 3) teha koostööd rahvusvaheliste majandus-, sotsiaal-, kultuuri- ning humanitaarprobleemide lahendamisel ja propageerida austust inimõigustesse ja põhivabadustesse. 4) olla keskus, mis harmoniseerib rahvaste tegusid, saavutamaks neid ühiseid eesmärke.² Rahvasteliidu põhimõtetele lisandusid uued tegevusvaldkonnad: näiteks inimõigused, majandus- ning humanitaarabi ja sotsiaalprobleemide lahendamine. Samuti muudeti liikmelisuse nõudeid. Et ÜRO-d luua, pidi USA tegema palju kompromisse, kuid uus organisatsioon oli täiuslikum ja märksa vähem Euroopakeskne. Seda tõestab kasvõi fakt, et ÜRO on edukalt eksisteerinud üle 63 aasta.

ÜRO ja USA külma sõja ajal. ÜRO ei täitnud USA lootusi. Külma sõja ajal kasutas Nõukogude Liit Julgeolekunõukogus vetoõigust oma riiklikest huvidest lähtudes. Koloniaalimpeeriumite lagunemisel tekkinud riigid kaldusid samuti õukogude Liidu poole, kuna tolle partnerluse tingimused olid märksa leebemad kui USA-l. Seetõttu võis Nõukogude Liit alates 1970ndatest ennast vabamalt tunda ja USA oli sunnitud hakkama aktiivselt vetosid kasutama. ÜRO ja USA suhted halvenesid pidevalt ning 1980ndatel hakkas USA vähendama oma panust ÜRO eelarvesse ning jättis mõnel aastal üldse maksmata, et mõjutada ÜRO-d endale sobivas suunas. Kuid Nõukogude Liidu lagunemisega olukord muutus.

Külma sõja järgne periood. Kui kadus Nõukogude Liidu vastasseis Julgeolekunõukogus, siis töötas kollektiivne julgeolek mõnda aega nii nagu algselt plaanitud. ÜRO lahendas koos USA-ga konfliktid Kuveidis, Bosnias, Horvaatias ja Kosovos. ÜRO järgnes USA algatustele ning kriisid said lahenduse. Kuid ajaloo lõppu ei tulnud, selle asemel hakkasid tekkima uued kandidaadid liidripositsioonile ÜRO-s. Kolmandal maailmal, Euroopal, Hiinal ja Venemaal on kõigil oma ideed, milline ÜRO peaks olema ja need ei kattu USA ideoloogiaga. See on tekitanud USA-s pettumuse: ise Rahvasteliidus osalemata ei suutnud nad maailma parandada; ÜRO liikmena segasid teda Nõukoguse Liit ja endised koloniaalmaad; isegi peale hegemooniks saamist esindas ÜRO USA ideaale vaid lühikest aega ning hakkas jälle tema häid algatusi blokeerima.

Demokratiseerimine ja ÜRO. USA-le omast demokratiseerimise ideaali on minu arvates alahinnatud. Juba Kant'i essees oli maailmarahu esimeseks tingimuseks, et kõik riigid oleksid vabariikliku põhiseadusega. USA jaoks on see võimalik ainult demokraatlikus riigis. Sellest tuleneb ka ameeriklaste aktiivne soov demokraatiat levitada, nad ei usu, et rahvast irdunud valitsejad tõepoolest rahu sooviksid. Maailmarahu on alles siis kindlustatud, kui kogu maailm on üks suur õnnelik demokraatlik perekond. ÜRO põhieesmärkides on kirjas vaid ilma igasuguse jõuta soovitus propageerida inimõiguseid ja põhivabadusi. Režiimi olemus on riigi siseasi, selle surus ÜRO loomisel läbi Nõukogude Liit. Vaid inimõiguste rikkumise puhul on põhikirjaline alus sekkuda. Ning siis sõltub kõik viie alalise Julgeolekunõukogu liikme üksmeelest, mis saavutatakse haruharva. Nendest viiest riigist kolm on täielikud demokraatiad, Venemaa on hübriidrežiim ja Hiina on autoritaarne riik. 28 riiki on täielikud demokraatiad, kes võib olla toetavad USA-d tema võitluses. „Vigaseid demokraatiaid“ on 54, nad võivad USA-d toetada, aga neid tuleb demokraatiatena hoida. Hübriidrežiime on 30 ja autoritaarseid režiime 55. Lisaks sellele on 25 mikroriiki, kelle andmeid antud indeksis ei olnud.³ Seega ÜRO praeguses seisus ei pääseks mingil juhul läbi resolutsioon, mis reaalselt sunniks riike pingutama demokraatia poole. Demokraatiad kokku (82) ja 25 mikroriiki moodustavad vaid 55% häältest, aga resolutsiooni vastu võtmiseks on vaja 2/3 häältest. Selle pärast on USA otsustanud levitada demokraatiat koos mõttekaaslaste/liitlastega.

ÜRO tegelik roll. Kuid õnneks ei piirdu ÜRO tegevus ainult rahvusvaheliste konfliktide lahendamisega. Kuigi ÜRO rahvusvaheliste suhete norme rikutakse, on siiski olemas „normid“. See iseenesest on juba midagi väärtuslikku. Nende normide tõttu ära jäänud konfliktide arvu pole keegi mõõtnud. ÜRO-ga seotud rahvusvahelised organisatsioonid seavad norme igale poole, kus eelnevalt polnud midagi. Avamere kalapüügist kuni rahvusvahelise postiteenistuseni, parandades nähtamatult kogu maailma elukvaliteeti. ÜRO ei saa teha peatada Myanmari valitsuse vägesid, aga ta saab hoolitseda selle eest, et sealsed inimesed ei sureks nälga. Kanti teine eeldus maailmarahuks: maailmakodakondsus on suuremas osas maailmast reaalsus, seda kutsutakse nüüd turismiks. Kuigi, ainult mõnes autoritaarses režiimis võib oodata külalislahkust. Kahtlemata on selles peale transpordivahendite arengu ka suur roll ÜRO-l. Need kaudsed hüved hoiavad isegi kõige autoritaarsemad režiimid ÜRO liikmena ja loovad sellega rahvusvahelise foorumi.

Miks USA ei taha ÜRO-le alluda? Nagu varem välja toodud, olid Rahvasteliit ja ÜRO mõlemad USA projektid. USA nägi neid vahenditena, et stabiliseerida alguses Euroopat ja siis kogu maailma. Vahend töötas, aga mitte nii nagu USA ootas. Maailmas on endiselt arvukalt sõjalisi konflikte ja ÜRO ei aita neid lahendada, paljudel juhtudel takistab ÜRO „vigane struktuur“ USA-d sekkumast. Seega on USA otsustanud vähendada ÜRO rolli maailmapolitseinikuna ja proovib võtta selle enda ja sarnaselt meelestatud liitlaste käsutusse. Kuna ÜRO on USA jaoks ainult vahend, mitte eesmärk, siis ei liitu USA endale kahjulike lepingutega. Need ei ole ju kohustuslikud. Lepingud, millega USA ei ole liitunud, piiravad kõik mingil määral sõjalist võimsust. Aga sõjaliselt maailma võimsaima riigi huvides ei ole oma võimsust vähendada – eriti kui veerand nõudjatest on diktatuurid.

Mis on lahendus ÜRO jaoks? ÜRO jaoks on lahenduseks jätkata oma senist tegevust. Kogu maailma vaikselt parandamine on olulisem kui demokraatia aktiivne levitamine. ÜRO-l on enda organisatsioon, mis tegeleb inimõigustega – ÜRO Inimõiguste Nõukogu ja selle kaudu tegelevad nad maailma kõige hullemate riikide parandamisega. ÜRO ei saa endale lubada USA täielikku domineerimist, kuna see teeks temast Ühinenud Demokraatlike Rahvaste Organisatsiooni – ta kaotaks võimaluse anda nõu umbkaudu poolele maailma rahvastikust. Selle asemel oleks aktiivne sund, mis kahtlemata põhjustaks maailma polariseerumise. ÜRO ei ole enam ainult USA projekt, ta ühendabki maailma rahvaid. Aga selleks peab ta olema piisavalt igav, aga kasulik, et ükski riik temast eralduda ei sooviks. Aktiivselt saab ta tegutseda ainult maailma huvide ühisosal, ta saab ideaale propageerida, mitte sundida. USA-d tuleb taluda ning keskenduda ühistele huvidele.

¹ http://avalon.law.yale.edu/20th_century/leagcov.asp

² Basic Facts about the United Nations / United Nations. Department of Public Information. New York, 1995

³ http://www.economist.com/media/pdf/Democracy_Index_2007_v3.pdf

Kasutatud kirjandus:

A.J.R. Groom The United States and the United Nations: Some Revolting European Thoughts.

http://www.ciaonet.org/olj/jird/jird_jun03_gra01.pdf

Basic Facts about the United Nations / United Nations. Department of Public Information. New York, 1995

Immanuel Kant. Prepetual Peace: A Philosophical Sketch http://www.mtholyoke.edu/acad/intrel/kant/kant1.htm

The Covenant of the League of Nations. http://avalon.law.yale.edu/20th_century/leagcov.asp

The Economist Intelligence Unit's index of democracy

http://www.economist.com/media/pdf/Democracy_Index_2007_v3.pdf

Tegin taas kord poliitilise kompassi testi. http://www.politicalcompass.org/printablegraph?ec=-2.38&soc=-3.38 Viimati tegin selle umbes aasta tagasi. Selle aja jooksul olen veidi autoritaarsemaks muutunud. Nähtavasti armee ja poliitilise filosoofia ained muutsid mu meelsust veidi. Alles hiljuti vaatasin kuidas kuus noorpoliitikut poliitikut tegid sarnast testi. Autoritaarsed olid minu maitse jaoks.

Kirjutaks midagi tarka, aga on vaja esseesid kirjutada, et ainepunktid kätte saada.

Europarlamendi debatt raamatukogus - täielik ülevaade

Läksin europarlamendi valimiste debatile ja tegin märkmeid, et ülejäänud ühiskonda harida.

Jõudsin kohale umbes 10 minutit enne algust. Sain pihku IRL märkmiku ja paberilipaka. Publik koosnes suuremas osas riigiteaduste üliõpilastest, saal on täis. 16:05 – sebimine alles käib. 16:10. Indrek Tarand tuli ka kohale: „Hei hopsti, lapsed“.

Algus 16.16. Väike ja nummi sissejuhatus. Iga partei kohta tehti lühike „naljake“ ja A. Kasekamp kuulutas ürituse avatuks.

Osatäitjad: IRL – Anna-Greta Tsahkna. Keskerakond – Jüri Ratas. Rahvaliit – Anto Liivat. Reformierakond – Silver Meikar. Rohelised – Peep Mardiste. SDE – Sven Mikser.

Miks valida minu erakonda? Kommentaarid on kaldkirjas.

IRL – Tsahkna rõhutas väärtustepõhist poliitikat ning taunis reaalpoliitikat. Lisaks märkis ta peibutuspartide puudumist nimekirjas ja soovitas valida kas IRL või SDE, kuna mõlemad on Europarlamendis suures fraktsioonis. Reaalselt oli jutt üsna seosetu.

Keskerakond – Ratas soovitas valida keskerakonna suure sisepoliitilise kogemuse tõttu. Sotsiaal-demokraatlik heaoluriik – Eesti tulevik. Maksupoliitika. Head kogemused omavalitsustes. See kõik oli väga tore, aga ei vastanud küsimusele, miks valida Keskerakond EUROPARLAMENTI.

Rahvaliit – Liivat tõi välja kolm probleemi: 1) Eesti on Euroopa Liidus olnud viis aastat ja tavakodanik ei tea sellest endiselt mitte midagi. Euroopa Liit on tõepoolest keeruline süsteem. 2) Uuringud näitavad, et 80% Eesti euroametnike tööst on formaalne, mitte sisuline. 3) Kodanikud ei tea oma ametnike tegevusest Euroopa Liidus. Kui nad teaksid, siis nad arvatavasti haigutaks. Lisaks nendele probleemidele rõhutas Liivat ka järgmise eelarve jaoks tehtava lobitöö tähtsust.

Reformierakond – Europarlamenti valitakse inimesi seisukohtade ja lubaduste järgi. Tegevus peab olema tulevikku suunatud. Meikar vihjas kommunismi kuritegude hukkamõistmisele suunatud lobitööle. Reformierakond on alati olnud euroopameelne. Rõhutas Kristiina Ojulandi pädevust ja lubas veel rohkem inimõiguste eest võidelda.

Rohelised – Mardiste tõi esiteks välja oma senise töö Europarlamendis Andres Tarandi nõunikuna. Valid rohelisi ja saad rohelisi – kõik, millega Eestis tegeleme, tegeleme ka Euroopas. Lihavõttesaar. Ei saa elada tuleviku arvelt, lõpetame tarbimispeo. Kinnised nimekirjad on haiged. Kurb lugu lihavõttesaarest, säästlikkus ja otsene demokraatia – tõepoolest rohelised.

SDE – Euroopa Liidus saavad väikeriigid ennast kehtestada läbi nõukogu ja ka komisjoni. Euroopa parlamendi läbi ei saa eriti poliitikat muuta. Konservatiivid ja sotsid on suurimad fraktsioonid. Nendes fraktsioonides on ka Eestile vaenulikke inimesi, mistõttu on vajalik Eesti esindus. Eesti pole seni olnud esindatud rahanduskomisjonis, Ivari Padar sobiks sinna. Tänan. Sven Mikser on müstiline mees.

Kui soojendusküsimus sai läbi algas reaalne debatt. Reeglid: a) 6 küsimust. b) Igaühe jaoks on üks põhiküsimus. c) Põhiküsimusest saab rääkida 3 minutit, ülejäänud küsimustest umbes ühe minuti. Tarand segab vahele, rääkides demokraatiast. Iseenesest oleks tema võinud samuti debatis osaleda, nõustun tema kriitikaga.

1. Türgi võtmine EL-iga?

IRL – Mida rohkem on Euroopa Liidul liikmeid, seda turvalisem. Bulgaaria ja Rumeenia võeti sisse liiga kiiresti. Türgi liitumiseni on pikk tee, esimene võimalik liituja on Horvaatia. Publik pigem ei nõustunud IRL konservatiivse liitumise ideega. (sai tõsta rohelise kaardi – jah või punase kaardi – ei).

SDE – SDE pooldab Türgi liitumist ja arvab, et selle saavutab umbes kümne aastaga. Türgi on esialgu suur koorem Euroopa Liidule, aga see on tehtav.

Rohelised – Me ei karda islamiusulisi. Türgi on Eesti partner NATO-s. Türgi demokraatia areng on oluline ja liitumine toob Euroopa Liidule kasu.

Reformierakond – Kui Kopenhaageni kriteeriumid on täidetud, siis miks ei peaks riik liituda saama.

Rahvaliit – Kas on Eestile kasulik, et Türgi liitub. Eestile pakub huvi, et Türgi ei saaks Venemaa liitlaseks ning gaasijuhtmed Aserbatžaanist. Vene-Türgi liit Euroopa Liidu vastu? Huvitav idee.

Keskerakond – pooldab liitumist.

Kas anda Saaremaale iseotsustamine EL asjades.

Reformierakond – ei. Aga mulle meeldivad saarlased.

Rahvaliit – Saaremaa hobusekasvatajad kannatavad, sest EL reguleerib nende elu. Hobused ei tohi juua porilombist. Korralik Euroopa hobune peab jooma värsket vett. EL jaburad nõuded viivad Saarema hobusekasvatajad pankrotti.

IRL – Euroopa direktiivid tekitatakse suuresti kohapeal, ei saa öelda, et EL on süüdi. Oma ametnikud on süüdi.

SDE – pole mõistlik EL demoniseerida. Raamdokumendid ei saa määrata kõiki tingimusi. Mida võiks Saaremaa üldse tahta teisiti kui ülejäänud Eesti. Kui Saaremaa tahaks saada näiteks demilitariseeritud tsooniks, siis oleks see Eesti riigi huvide vastu ja SDE oleks samuti selle vastu.

Rohelised – kui Saaremaa tahab saada gmo-vabaks tsooniks, siis rohelised toetavad.

Keskerakond – saarlastele endale ei meeldi säärased rumalad mõtted. Võib olla siis kui maismaa ja Saaremaa vaheline sild on valmis, hakkavad autonoomiat tahtma.

Vetoõigus Eestile: kas ja millistes valdkondades?

Keskerakond: Vaba tööjõu, kapitali ja inimeste liikumine on Euroopa Liidule tähtis. Igasugused keelud ei tohiks käia kaasas EL põhimõtetega. Soovides oma positsioone tugevdada ja teisi riike nõrgestada. Eesti vetoõigus? EL peaks tegema koostööd Venemaaga. Sellist asja nagu Eesti vetoõigus Jüri Ratas ei maininud oma kolme minuti jooksul.

IRL – Kõikide naabritega peab olema koostöö. EL sisestel tootjatel on ühed nõuded, väljapool piire ei kehti ühtegi nõuet. Piirangud on tähtsad. Pigem vastas keskerakonnale kui küsimusele, samuti teemast mööda.

Rahvaliit – Lehmakauplemine või väärtused? Peaks toimuma sõprade vaheline väärtustel põhinev protsess, aga Brüsselis toimub lehmakauplemine. Väikeriikidel on vaja vetoõigust.

Reformierakond – Uute liikmete vastuvõtul võiks olla vetoõigus. Muidu võimalikult vähe või üldse mitte.

Rohelised – Vetoõigus on torpedeerimisvõimalus, see ei kõlba, sest see on ohtlik relv. Uued liikmete vastuvõtuks on see hea idee, aga mujal on sobivam printsiip häälteenamus.

SDE – Vetoõigus on kahe teraga mõõk. Ka Eestile olulisele otsusele võidakse siis veto peale panna. Veto ei ole hea, kuna see torpedeerib otsustusprotsessi. SDE eelistab konsensust vetoõigusele.

EL sõjajõud – kas ja milleks?

Rahvaliit – Milline on EL praegu? Eri riikidel on eri huvid ja on võimatu, et nad efektiivselt suudaksid juhtida Euroopa Liidu ühist armeed. Pealegi pole seda vaja, sest NATO on juba olemas. Rahvaliidul on äraootav seisukoht, sest niigi kaitsevad Euroopa julgeolekut EL kiirreageerimisüksus ja NATO. Väga sünge pilt rahvusvahelistest suhetest.

SDE – Euroopa kiirreageerimisüksus on juba olemas. Valdav osa mainitud riikidest teeb koostööd NATO-s, seega pole vaja karta erimeelsusi. Kas? Jah. Milleks? Aafrikas ja EL piiridel tekkida võivate kriiside lahendamiseks.

Rohelised – Me oleme patsifistid ja meile meeldivad lilled. NATO on juba olemas. Pigem paigutame oma ressursid NATO-sse. Lilled on tõepoolest toredad.

Reformierakond – Eelmine aasta toimus EL-i esimene mereoperatsioon Somaalia piraatide vastu. Mille arvel me suurendame EL vägede tähtsust? Kas tõstame makse või vähendame panust NATO-sse?

Keskerakond – Igal Euroopa Liidu liikmesriigil on oma sõjavägi ja lisaks sellele on veel NATO. Euroopa Liidul on vaja sõjaväge sõnadeks. Sõna jõud ja demokraatia. Pean tunnistama, et ma ei saanud aru. Kui seal oli mingi peidetud mõte, siis palun vabandust.

IRL – Miks on Elil vaja kiirreageerimisüksusi? EL vajab mingit taolist üksust. Aga seda tuleb finantseerida ja ülesanded ei tohi dubleerida olemasolevaid üksuseid.

Energiapoliitika ja tuumajaamad?

Rohelised – ei.

IRL – Energia hinnast olulisem on varustuskindlus. Napid tootmisvõimsused ja pole piisavalt ühendusi liikmesriikide vahel. Jutt käib oletatavalt gaasist. Energia peab olema mitmekülgne – ka tuumaenergia peab olema osa energiast.

Keskerakond – Lilled on toredad, aga me kasutame palju energiat. Reaalselt ei piisa rohelisest energiast, aga tänapäeva tuumajaamad on ohutud, väikesed ja kasulikud. Samuti toodavad nad vähe jäätmeid.

Rahvaliit – Julgeolek on peamine küsimus. Tänapäeva tuumajaamad on pisikesed ja „nunnud“. Kütuseelemendid on 5 aasta pärast mobiilides ja sülearvutites. Loodetavasti ta lubadus akudest saab teoks. Hoian meeles ja vaatan 5 aasta pärast.

Reformierakond – Võimatu vastata 1 minutiga. Keskkond on ka oluline, ma ei poolda odavat energiat keskkonna arvel. Ei oska öelda, mõlemal poolel on argumente.

SDE – tuumaenergia ei ole nurgakivi, aga kindlasti oluline. Tuumaenergia kasutus sõltub riigist: 1) Osad ei kasuta tuumaenergiat 2) Teised toodavad tuumaenergiat 3) kolmandad ostavad seda sisse. Uued riigid kasutavad tuumajaamasid, sest see on neile mõistlik. Uue tuumajaama õnnetuse võimalus on väiksem, aga potentsiaalne kahju on endiselt suur. Kaasproduktid on ohtlikud ja võivad sattuda valedesse kätesse.

Migratsioon – kas ja kuidas reguleerida?

SDE – Euroopa Liidus on inimeste vaba liikumine loomulik. Surve on eri riikidele erinev. Eesti on kõige vähem populaarne sihtmaa Euroopa Liidus. Üllatus! Vahemere äärsetes maades on immigrandid tõsine probleem. Kas jagada immigrante kvoodi alusel kõigi EL riikide vahel? – ei. Integratsioon Eestis on alles pooleli, pole mõtet immigrantide hulka suurendada.

Rohelised – Sotsiaaldemokraatidega sama meelt. EL elanikkond vananeb ja uusi inimesi on vaja. Euroopast ei tohi saada kindlus. Immigratsiooni saab ja tuleb reguleerida, aga mitte rassismi ja foobiatega.

Reformierakond – EL sisene immigratsioon on hea. EL peaks aitama piirkondi, kus inimesed põgenevad inimõiguste rikkumiste eest. Õige, surma eest põgenevaid inimesi ei tohi tagasi saata. Meenuvad lood kuidas NL enda kodanikke tagasi nõudis ja mis nendega seejärel juhtus.

Rahvaliit – Euroopa Liidu rahvastik väheneb, töökäsi on vaja. Aga töö iseloom muutub. Suurt hulka rahvast on keeruline integreerida. Robotid teevad tulevikus Euroopa Liidu lihttöö ära. Seni lihtsat tööd teinud inimesed peavad kooli minema. Eelnevast jutust järelduvalt peab immigratsiooni reguleerima. Huvitav lähenemine, ka mulle meeldib sci-fi.

Keskerakond - Elagu EL innovatsiooniaasta. Hm, tagant järele vaadates ma ei oska midagi tarka öelda. Ju siis talle meeldib ka sci-fi.

IRL –Teadlaste liikumisvabadus ja eelnevalt . Eestisse immigrante ei kipu, aga peaksime olema solidaarsed ülejäänud Euroopaga. Selleks, et immigrandid saaks inimväärse elu, on vaja neile tööd. 23 miljonit väikest ja keskmist ettevõtet peaks neile tööd andma. Kas enamik lihttööst pole just suurte firmade käes, sest nii on efektiivsem?

Vahepalana oli väike viktoriin. Iga poliitiku käest küsiti kolm piltküsimust. Tulemus: Silver Meikar ei tunne Euroopa Liidu münte. Anto Liivat teab Euroopa õlut. Jüri Ratas ei tunne Euroopa geograafiat. Sven Mikser tunneb Euroopa rahvuslikke sümboleid. Peep Mardiste tunneb Euroopa riigilippe. Anna-Greta Tsahkna tunneb Euroopa monarhe. Kui võistleja vastas enamuse küsimustest õigesti, siis järelikult tundis.

Poliitikatest, mis koosens 30st poliitilisest küsimusest. Paremalt vasakule telg näitab seisukohti majanduses. Alt üles telg näitab vabameelsust-autoritaarsust. Ehk üsna traditsiooniline kahe telje paigutus. Rahvaliit – keskel. IRL – keskel üleval. Keskerakond natuke üleval, keskel. SDE pisut vasakul, üleval-keskel. Rohelised – üleval vasakul 1/3. Reformierakond natuke vasakul ja üleval. Huvitav on see, et kõik erakonnad jäid ülemisse-vasakusse sektsiooni. Kuigi osad erakonnad olid joone peal. Kuna see test näitas reaalselt üksikpoliitiku vaateid, siis ma ei hakka seda sügavamalt lahti mõtestama.

Ja lõpuks hääletus: 129 sedelit (umbes pool publikust andis ära). IRL 10%, Keskerakond 1-4%, RL 15%, SDE 33%, üllatusosaleja Indrek Tarand 14%, Reformierakond 12%. rohelised 12-15?%. Võitjaks osutus SDE, aga see pole üllatav. Esiteks esindas neid Sven Mikser, kelle intellekt on aukartust äratav. Teiseks olid nad ka eelmistel europarlamendi valimistel edukad. Kolmandaks, üliõpilased on haritlased ja seega sümpatiseerivad sotsiaaldemokraatidega. Üllatas nõrga ettevalmistuse ja sellest tuleneva halva protsendiga Jüri Ratas. Kuid kõige suurema vägiteoga sai hakkama Indrek Tarand, kes debatis osalemata ning oma oraatorioskust kasutades sai tervelt 14% häältest.

Blogi loomise soundtrack

http://www.pown.it/3176?r=532298

Miks ma otsustasin blogi teha?

Sest mul ei olnud reede õhtul midagi targemat teha. Aga kuna ma juba tegin blogi, siis oleks patt seda mitte edasi kirjutada. Saab kirjutamist harjutada jms. roosad vabandused, et mitte otse välja öelda "edevus nõuab". 

See ei ole blogi sellest, mida ma täna päeval sõin. Plaanis on teha blogi, mis sisaldab minu mõtteid, mitte loetelu tegevustest. Esiteks ei oleks sellest eriti huvitav kirjutada (magan, söön, internet, ülikool, sotsialiseerun - oih, ongi kõik kirjutamiskõlblik materjal otsas) ja teiseks see ei huvitaks kedagi peale kahtlaste inimeste. Aga, see võib juhtuda, mistõttu ma märgin iga postituse algusesse teema. 

Kui ma mõne enda arvates kriitikat kannatava esseega hakkama saan, siis postitan selle. Rohkem öelda on veel vara, sest ma pole päris kindel, kuidas blogimine mulle sobib.