ÜRO USA hegemoonia ajastul

Õppejõule meeldis, panin netti üles.

See kõik algas Immanuel Kanti 1795. aastal kirjutatud esseega „Perpetual Peace: A Philosophical Scetch.“ Selle essee tuntuim idee on maailma kattev vabadest riikidest koosnevale föderatsioon, mis toob endaga kaasa igavese rahu. Sellele ideele tuginedes tegi USA president Woodrow Wilson idee moodustada Rahvasteliit. Kuigi Rahvasteliit loodi, kukkus see lõppkokkuvõttes läbi. Teise katsena algatas Franklin D. Roosevelt Ühinenud Rahvaste organisatsiooni idee. Kuid miks suhtub USA , selle peamine autor, tänapäeval ÜRO-sse nii negatiivselt? Oma essees kavatsen ma seda seletada läbi arengute, mis viisid USA ja ÜRO vastuseisuni pärast USA hegemoonistaatuse saavutamist. Lisaks sellele annan oma arvamuse, mida ÜRO peaks tegema.

Kanti essee põhimõtted. Kant esitas oma essees igavese rahu kolm tingimust:

1. Iga riigi põhiseadus peaks olema vabariiklik. (Kant 1795) Selle all peab Kant silmas riiki, mille kodanikud osalevad riigi juhtimises. Kanti algses visioonis oli selleks konstitutsiooniline monarhia, aga Rahvasteliidu loomise ajaks oli sellele ideaalile oluliselt lähedasemaks kujunenud demokraatia. Igavese rahu ja vabariikliku põhiseaduse seos seisneb selles, et kui kodanikel on valida sõja ja rahu vahel, siis nad valivad rahu. Autokraatiad ja diktatuurid valivad sõja kerglaselt, kuna otsustajad, erinevalt tavainimestest, ei kannata sõja tagajärgede käes. Seega peaks kõik riigid olema valitsetud nende poolt, kes ei taha sõdida.

2. Rahvusvaheline seadus luuakse vabade riikide föderatsioonis. (Kant 1795) Kant oli vastu ideele, et föderatsioon võiks sekkuda riikide siseasjadesse, kuna siis tuleks mängu võim. Aga see võim tekitaks põhjuse võimuvõitluseks rahu taotlevas föderatsioonis. Riigid oleks pidanud ükshaaval jõudma piisavalt tsiviliseeritud tasemele ja seejärel vabatahtlikult liituma. Ainuke rahu, mida sõjaga on võimalik saavutada, on „igavene rahu hauas“.

3. Maailmakodakondsus, mis on piiratud universaalse külalislahkusega. (Kant 1795) Selle all mõtles Kant „õigust“ saada hästi koheldud ükskõik millises maailma osas, kui sinna minnakse rahumeelsete kavatsustega.

Rahvaste liidu läbikukkumine. I maailmasõda oli liiga jube, et lasta seda korduda. Rahvasteliidu põhieesmärk oli suurendada rahvusvahelist koostööd ja saavutada rahvusvaheline rahu ning turvalisus järgmiste meetmete kaudu: 1) aktsepteerides kohustuse mitte kasutada sõda poliitilise vahendina. 2) olles rahvusvahelistes suhetes teiste riikide suhtes avatud, õiglane ja ausameelne. 3) kindlalt mõistes, et rahvusvaheline seadus on tegelik seadus, mis reguleerib valitsuste vahelisi suhteid 4) hoides õiglust ja austades oma lepingulisi kohustusi organiseeritud inimeste vahel.¹ Kanti vaatepunktist oli täidetud ainult teine punkt. Maailmakodakondsuseks valitses tol ajal liiga suur anarhia. Aga peamine põhjus Rahvasteliidu lagunemiseks oli demokraatia ebaõnnestumine. Kui Rahvasteliidu loomise hetkel kattis demokraatia kogu Euroopat, siis kakskümmend aastat hiljem oli Euroopa täis ambitsioonikaid autokraate ja diktaatoreid – neid, kes isiklikult sõjas ei kannata. USA ei osalenud sisepoliitilistel põhjustel ja peale Rahvasteliidu ebaõnnestumist nägi selles viga. Ta mõistis, et oma väärtuste levitamist ei saa jätta Euroopa kätte, vaid seda tuleb isiklikult teha.

Mida tehti ÜRO loomisel teisiti. ÜRO põhieesmärgid on järgmised: 1) hoida rahvusvahelist rahu ja turvalisust. 2) luua sõbralikud suhted rahvaste vahel, mis põhinevad võrdsusel ja inimeste enesemääramisõigusel. 3) teha koostööd rahvusvaheliste majandus-, sotsiaal-, kultuuri- ning humanitaarprobleemide lahendamisel ja propageerida austust inimõigustesse ja põhivabadustesse. 4) olla keskus, mis harmoniseerib rahvaste tegusid, saavutamaks neid ühiseid eesmärke.² Rahvasteliidu põhimõtetele lisandusid uued tegevusvaldkonnad: näiteks inimõigused, majandus- ning humanitaarabi ja sotsiaalprobleemide lahendamine. Samuti muudeti liikmelisuse nõudeid. Et ÜRO-d luua, pidi USA tegema palju kompromisse, kuid uus organisatsioon oli täiuslikum ja märksa vähem Euroopakeskne. Seda tõestab kasvõi fakt, et ÜRO on edukalt eksisteerinud üle 63 aasta.

ÜRO ja USA külma sõja ajal. ÜRO ei täitnud USA lootusi. Külma sõja ajal kasutas Nõukogude Liit Julgeolekunõukogus vetoõigust oma riiklikest huvidest lähtudes. Koloniaalimpeeriumite lagunemisel tekkinud riigid kaldusid samuti õukogude Liidu poole, kuna tolle partnerluse tingimused olid märksa leebemad kui USA-l. Seetõttu võis Nõukogude Liit alates 1970ndatest ennast vabamalt tunda ja USA oli sunnitud hakkama aktiivselt vetosid kasutama. ÜRO ja USA suhted halvenesid pidevalt ning 1980ndatel hakkas USA vähendama oma panust ÜRO eelarvesse ning jättis mõnel aastal üldse maksmata, et mõjutada ÜRO-d endale sobivas suunas. Kuid Nõukogude Liidu lagunemisega olukord muutus.

Külma sõja järgne periood. Kui kadus Nõukogude Liidu vastasseis Julgeolekunõukogus, siis töötas kollektiivne julgeolek mõnda aega nii nagu algselt plaanitud. ÜRO lahendas koos USA-ga konfliktid Kuveidis, Bosnias, Horvaatias ja Kosovos. ÜRO järgnes USA algatustele ning kriisid said lahenduse. Kuid ajaloo lõppu ei tulnud, selle asemel hakkasid tekkima uued kandidaadid liidripositsioonile ÜRO-s. Kolmandal maailmal, Euroopal, Hiinal ja Venemaal on kõigil oma ideed, milline ÜRO peaks olema ja need ei kattu USA ideoloogiaga. See on tekitanud USA-s pettumuse: ise Rahvasteliidus osalemata ei suutnud nad maailma parandada; ÜRO liikmena segasid teda Nõukoguse Liit ja endised koloniaalmaad; isegi peale hegemooniks saamist esindas ÜRO USA ideaale vaid lühikest aega ning hakkas jälle tema häid algatusi blokeerima.

Demokratiseerimine ja ÜRO. USA-le omast demokratiseerimise ideaali on minu arvates alahinnatud. Juba Kant'i essees oli maailmarahu esimeseks tingimuseks, et kõik riigid oleksid vabariikliku põhiseadusega. USA jaoks on see võimalik ainult demokraatlikus riigis. Sellest tuleneb ka ameeriklaste aktiivne soov demokraatiat levitada, nad ei usu, et rahvast irdunud valitsejad tõepoolest rahu sooviksid. Maailmarahu on alles siis kindlustatud, kui kogu maailm on üks suur õnnelik demokraatlik perekond. ÜRO põhieesmärkides on kirjas vaid ilma igasuguse jõuta soovitus propageerida inimõiguseid ja põhivabadusi. Režiimi olemus on riigi siseasi, selle surus ÜRO loomisel läbi Nõukogude Liit. Vaid inimõiguste rikkumise puhul on põhikirjaline alus sekkuda. Ning siis sõltub kõik viie alalise Julgeolekunõukogu liikme üksmeelest, mis saavutatakse haruharva. Nendest viiest riigist kolm on täielikud demokraatiad, Venemaa on hübriidrežiim ja Hiina on autoritaarne riik. 28 riiki on täielikud demokraatiad, kes võib olla toetavad USA-d tema võitluses. „Vigaseid demokraatiaid“ on 54, nad võivad USA-d toetada, aga neid tuleb demokraatiatena hoida. Hübriidrežiime on 30 ja autoritaarseid režiime 55. Lisaks sellele on 25 mikroriiki, kelle andmeid antud indeksis ei olnud.³ Seega ÜRO praeguses seisus ei pääseks mingil juhul läbi resolutsioon, mis reaalselt sunniks riike pingutama demokraatia poole. Demokraatiad kokku (82) ja 25 mikroriiki moodustavad vaid 55% häältest, aga resolutsiooni vastu võtmiseks on vaja 2/3 häältest. Selle pärast on USA otsustanud levitada demokraatiat koos mõttekaaslaste/liitlastega.

ÜRO tegelik roll. Kuid õnneks ei piirdu ÜRO tegevus ainult rahvusvaheliste konfliktide lahendamisega. Kuigi ÜRO rahvusvaheliste suhete norme rikutakse, on siiski olemas „normid“. See iseenesest on juba midagi väärtuslikku. Nende normide tõttu ära jäänud konfliktide arvu pole keegi mõõtnud. ÜRO-ga seotud rahvusvahelised organisatsioonid seavad norme igale poole, kus eelnevalt polnud midagi. Avamere kalapüügist kuni rahvusvahelise postiteenistuseni, parandades nähtamatult kogu maailma elukvaliteeti. ÜRO ei saa teha peatada Myanmari valitsuse vägesid, aga ta saab hoolitseda selle eest, et sealsed inimesed ei sureks nälga. Kanti teine eeldus maailmarahuks: maailmakodakondsus on suuremas osas maailmast reaalsus, seda kutsutakse nüüd turismiks. Kuigi, ainult mõnes autoritaarses režiimis võib oodata külalislahkust. Kahtlemata on selles peale transpordivahendite arengu ka suur roll ÜRO-l. Need kaudsed hüved hoiavad isegi kõige autoritaarsemad režiimid ÜRO liikmena ja loovad sellega rahvusvahelise foorumi.

Miks USA ei taha ÜRO-le alluda? Nagu varem välja toodud, olid Rahvasteliit ja ÜRO mõlemad USA projektid. USA nägi neid vahenditena, et stabiliseerida alguses Euroopat ja siis kogu maailma. Vahend töötas, aga mitte nii nagu USA ootas. Maailmas on endiselt arvukalt sõjalisi konflikte ja ÜRO ei aita neid lahendada, paljudel juhtudel takistab ÜRO „vigane struktuur“ USA-d sekkumast. Seega on USA otsustanud vähendada ÜRO rolli maailmapolitseinikuna ja proovib võtta selle enda ja sarnaselt meelestatud liitlaste käsutusse. Kuna ÜRO on USA jaoks ainult vahend, mitte eesmärk, siis ei liitu USA endale kahjulike lepingutega. Need ei ole ju kohustuslikud. Lepingud, millega USA ei ole liitunud, piiravad kõik mingil määral sõjalist võimsust. Aga sõjaliselt maailma võimsaima riigi huvides ei ole oma võimsust vähendada – eriti kui veerand nõudjatest on diktatuurid.

Mis on lahendus ÜRO jaoks? ÜRO jaoks on lahenduseks jätkata oma senist tegevust. Kogu maailma vaikselt parandamine on olulisem kui demokraatia aktiivne levitamine. ÜRO-l on enda organisatsioon, mis tegeleb inimõigustega – ÜRO Inimõiguste Nõukogu ja selle kaudu tegelevad nad maailma kõige hullemate riikide parandamisega. ÜRO ei saa endale lubada USA täielikku domineerimist, kuna see teeks temast Ühinenud Demokraatlike Rahvaste Organisatsiooni – ta kaotaks võimaluse anda nõu umbkaudu poolele maailma rahvastikust. Selle asemel oleks aktiivne sund, mis kahtlemata põhjustaks maailma polariseerumise. ÜRO ei ole enam ainult USA projekt, ta ühendabki maailma rahvaid. Aga selleks peab ta olema piisavalt igav, aga kasulik, et ükski riik temast eralduda ei sooviks. Aktiivselt saab ta tegutseda ainult maailma huvide ühisosal, ta saab ideaale propageerida, mitte sundida. USA-d tuleb taluda ning keskenduda ühistele huvidele.

¹ http://avalon.law.yale.edu/20th_century/leagcov.asp

² Basic Facts about the United Nations / United Nations. Department of Public Information. New York, 1995

³ http://www.economist.com/media/pdf/Democracy_Index_2007_v3.pdf

Kasutatud kirjandus:

A.J.R. Groom The United States and the United Nations: Some Revolting European Thoughts.

http://www.ciaonet.org/olj/jird/jird_jun03_gra01.pdf

Basic Facts about the United Nations / United Nations. Department of Public Information. New York, 1995

Immanuel Kant. Prepetual Peace: A Philosophical Sketch http://www.mtholyoke.edu/acad/intrel/kant/kant1.htm

The Covenant of the League of Nations. http://avalon.law.yale.edu/20th_century/leagcov.asp

The Economist Intelligence Unit's index of democracy

http://www.economist.com/media/pdf/Democracy_Index_2007_v3.pdf