CSCE ja kuidas sellest sai OSCE

Kirjutasin kevadsemestris taas portsu esseesid ja võib ju netti ka üles panna.

Sissejuhatus.

Selle essee peateemaks on CSCE ehk Euroopa Julgeoleku ja Koostöö Konverentsi areng aastatel 1975-1995. Käsitlen lühidalt ka organisatsiooni eesmärke, ajalugu, suuremaid konverentsi. Lühidalt kirjeldan ka Eesti seotust organisatsiooniga. Alustuseks kirjutan 1975. aasta Helsinki konverentsist, selle eesmärkidest ja mõjust. Kirjeldan ka järelkonverentse 1980ndatel. Seejärel liigun edasi 1990. aastasse, mil Pariisi hartaga asuti konverentsist looma rahvusvahelist organisatsiooni, et kohaneda Nõukogude Liidu lagunemisest tulenevate muutustega. Lõpetan CSCE nime muutusega OSCEks. Lisaks sellele käsitlen OSCE eelarve ning organisatsiooni kasvu ning tema otsuste siduvust liikmetele.

I Helsinki konverents.

Euroopa Julgeoleku- ja Koostöö Konverents (CSCE) alustas tegevust 3. juulil 1973. aastal ning lõpetas 1. augustil 1975 Helsinki Lepingule alla kirjutamisega. Alla kirjutasid 35 riigi esindajad. Lisaks Euroopa riikidele ka USA ja Kanada ning mitmed Venemaa naabrid, mis tegelikult asuvad Aasias. Konverentsi eesmärk oli parandada Euroopa riikide vahelisi suhteid uue raamistiku loomise kaudu ning selles suhtes see ka õnnestus. Praeguseks on enamik lepingu punkte OSCE liikmesriikides jõustunud või vähemalt muutunud normiks. Suurematel sõjaväeõppustel on vaatlejad ning inimõiguste rikkumiste puhul on rahvusvaheline kriitika loomulik. Kaheaastase töö tulemusena valminud akt polnud formaalne leping, vaid soovituslik kokkuvõte eesmärkidest, mis lubas ideoloogilistelt kaugetel vastaspooltel enamas nõustuda. Teisiti öeldes, valmis uus ja parandatud Euroopa riikidevaheliste suhete hea tava. USA tolleaegne president Gerard Ford: „Ajalugu ei otsusta konverentsi üle selle põhjal, mida me siin täna räägime, vaid mida me homme teeme – mitte lubaduste järgi, mida me lubame, vaid mida me täidame.“¹ Kontrollmehhanisme ega karistusi kokku ei lepitud ning mingeid püsivaid organeid ei moodustatud, seetõttu polnud 1975. aastal ka vajadust organisatsiooni loomiseks.²

Peale ühise huvi julgeoleku ja koostöö parandamiseks, olid suurriikidel loomulikult ka oma huvid. Konverentsi lõppkõnedes kumavad läbi riikide eri prioriteedid. Inimõiguste korvi näiline mitte-siduvus tegi koos territooriumide mitte-muutmise punktiga tegi leppe Nõukogude Liidule piisavat suupäraseks, et lepingule alla kirjutada. Leonid Brežnev rõhutas oma kõnes kahte aspekti: Euroopa julgeoleku suurenemist ja riikide siseasjade puutumatust.² Ameerika Ühendriigid (aga ka teised maad) tahtsid pingelõdvendust, et enam ei tekiks Kuuba kriisiga sarnast olukorda. USA president Ford kõne märkimisväärsed punktid olid järgmised: a) Rahu nimel tuleb vaeva näha, poliitiline tahe, demilitariseerimine ja tuumarelvade leviku piiramine on selleks vajalikud. b) 1971. aastast alates on Nõukogude Liidu ja USA vahel sõlmitud mitu julgeoleku suurendamise seisukohast olulist lepet ning et Helsinki Akt on selle suuna loomulik jätk. c) USA on praegu ja ka edaspidi seotud Euroopaga.⁴ Mõlema Saksamaa esindajad esinesid märksa skeptilisemate kõnedega, mis põhiliselt erinesid selles, et Lääne-Saksamaa oli ühendamisest huvitatud ja Ida-Saksamaa mitte. Ida-Saksamaa esindaja Erich Hoenecker rõhutas oma piiride puutumatuse põhimõtet.⁵ Samas kui Lääne-Saksamaa kantsleri Helmut Schmidt'i kõne rõhutas, et piiride muutmine rahumeelsel viisil peab olema võimalik, et saksa rahvas võiks kunagi taas ühineda.⁶ Kusjuures mõlemad aspektid on Helsinki aktis kaetud.

OSCE ise liigendab Helsinki akti lühidalt kolmeks „korviks“. Esimeses korvis on Euroopa julgeolekuga seotud küsimused. Teises korvis – majandus-, teadus-, tehnoloogia- ja keskkonnaalane koostöö. Kolmandas – inimõigustega seotud valdkonnad. Kõige olulisem teema ja põhjus, miks see konverentsi üldse peeti, oli I korv. Teadusinfo vahetamine ja humanitaarvaldkond olid pigem „pehmed“ kõrvalprojektid, mis muutusid oluliseks alles peale külma sõja lõppu.

Julgeoleku korv omakorda jaguneb kümneks alateemaks, mida omakorda kutsutakse Helsinki dekaloogiks. Et CSCE konverentsi tuumast paremini aru saada, on mõistlik need punktid välja tuua ning seakuures ka veidi nende üle mõtiskleda:

1. „Suveräänide võrdsus ja suveräänsusega kaasa tulevate õiguste austamine.“ Põhimõtteliselt on tegu kinnitusega, et riikide siseasjadesse ei sekkuta. Osalt see on loomulik, teisalt vajalik, et saavutada kokkulepe nende riikidega, kellel oli põhjust Helsinki Akti teiste punktide alusel või muudel põhjustel sekkumist peljata.

2. „Jõu kasutamisest või sellega ähvardamisest hoidumine.“ Kui üks pool kasutab jõudu, siis teine pool vastab sellele. Keegi ei tahtnud konflikti Euroopa pinnal, seega välispoliitikas jõu kasutamisest loobumise põhimõte on ainult loomulik. Ähvardused on põhimõtteliselt sama, alati on võimalus, et asi eskaleerub. Mõlemad on tänapäeval üsna edukalt rahvusvahelistest suhetest välja roogitud, ähvardajate peale vaadatakse kui paariatele (Põhja-Korea). Sõjad on tänapäeval muutunud suuresti riikide „siseasjadeks“. Riikidevaheliste konfliktide puhul sekkub rahvusvaheline üldsus kiirelt (Venemaa-Gruusia konflikt).

3. „Piiride puutumatus.“ - See punkt on mitmetähenduslik ning vajab täpsustamist, leppes endas olev piiride teemaline punkt rõhutab piiride sõjaväelise ründamise ning agressiivse välispoliitikaga piiride muutmise lubamatust. (Helsinki akt 1975: lk.5) Tekib küsimus, mis on Eesti õhuruumi piiride rikkumine Venemaa sõjaväelennkite poolt? Ebaviisakus või rahvusvaheliste normide rikkumine? Samas, keegi ei pane küsimuse alla Eesti diplomaatide õigust piiririkkumiste puhul saata diplomaatilisi noote.

Teine küsimus on Lõuna-Osseetia ning selle tõttu 2008. aastal puhkenud konflikt. Nii Gruusia kui Venemaa on OSCE liikmed. Gruusia jaoks oli tegu sisekonfliktiga ning Venemaa jaoks (kaasmaalaste) inimõiguste kaitsega. Tagantjärele vaadates tuleb nentida, et mõlemad pooled rikkusid rahvusvahelist õigust teise poole rahvusvahelise õiguse rikkumise tõttu. Ja otseselt hukka mõista ei saa kumbagi. Suur-Britannia on Põhja-Iirimaal kõva käega tegutsenud ja NATO Kosovos.

4. „Riikide territoriaalne puutumatus.“ Suuresti sama eelneva punktiga. Osalt kinnitus, et Euroopa riigipiire enam ei muudeta, teisalt põhimõte, et vallutussõjad röövsaagi ja eluruumi nimel on igaveseks minevik.

5. „Vaidluste rahumeelne lahendamine.“ Kui teine punkt ütleb, kuidas asju ei tohi ajada, siis see punkt ütleb, kuidas asjad peaks käima. Tundub iseenesestmõistetav, aga vähemalt klassikaline konfliktikeskne ajalugu on kogum sündmustest, mis vastupidist tõestavad. Inimeste arv, kes saavad riikidevahelise tüli lahendades surma, ei mõjuta lahenduse kvaliteeti. Verevalamine lihtsalt muudab olukorda aina pingelisemaks, kuni olukord on nii kohutav, et kompromiss ei tundu enam sellega võrreldes halb. Sõjas inimeste tapmine pole vajalik ning teatud mõttes on selle kadumine demokraatiaga kaasnev loomulik areng. Kanti essee „Perpetual Peace“ üht mõtet vabas vormis edasi andes: ainuvalitseja astub sõtta kergemeelselt, aga kogu rahva nõusolekut on raske saada. Sõjas ei saa surma valitsejad, vaid kodanikud. Ja kui kodanike käest küsida, kas nad tahavad surma saada, on absurd.

6. „Siseasjadesse mitte-sekkumine.“ Vastuoluline punkt. Kunagi pole selge, mis hetkest muutub riigi siseasi välisasjaks. Kas siis võib sekkuda kui õnnestub tõestada, et riigi tegevus mõjutab välisriike negatiivselt? Selge on ainult see, et mitte-sekkumine on norm ja sekkumine erand.

7. „Inimõiguste ja fundamentaalsete vabaduste austamine, kaasaarvatud mõtte-, südametunnistuse- ja religiooni- või uskumusvabadus.“ Üks potentsiaalsetest põhjustest sekkuda. Ja üks vähestest põhjustest, mis on demokraatlikele riikide kodanikele vastuvõetav.

8. „Rahvuste võrdsus ja õigus end ise määratleda.“ Rahvus soovib end määratleda kultuuriautonoomia, rahvusriigi või millegi vahepealsena. Probleemid tekivad seda tõenäolisemalt, mida lähemale rahvusriigile soovib mingi vähemusrahvus jõuda. Kui konflikt muutub vägivaldseks, siis tihti rahvusvaheline üldsus sekkub. Selles mõttes seitsmes punkt ületab vajadusel kuuenda, aga oluline on märkida, et konflikti asukohamaa kaugus ja tugevus vähendavad rahvusvahelise üldsuse soovi sekkuda.

9. „Riikidevaheline koostöö.“ Ühiskonnas toimunud arengute tõttu on see ainult praktiline. Kasvõi sundimaks mobiilitööstust lähitulevikus Euroopas (ja ilmselt seetõttu ka kogu ülejäänud maailmas) kasutusele võtma ühte tüüpi mobiililaadijaid. Koostöö igapäevastes ja praktilistes küsimustes vähendab ka sõjalise konflikti ohtu.

10. „Heas usus rahvusvaheliste õiguse poolt määratud kohustuste täitmist.“ Helsinki aktis on selle punkti all rõhutatud, et ülim rahvusvaheline norm on ÜRO põhikiri ja muud rahvusvahelised kohustused ei tohi sellega vastuollu minna. Ning teiseks, et CSCE Helsinki akt ei tekita riikidele juurde kohustusi ega õigusi. Kas teine väide ka tõele vastab, on väga vaieldav.

Viimases punktis mainitu on vastu võtmisest saadik tekitanud vaidlusi teemal, mis Helsinki akt ikkagi täpselt on. Kas konverentsi ühine deklaratsioon, riikide moraalne kohustus või rahvusvahelise seaduse dokument? Igatahes, akt võimaldas Nõukogude Liidu aladel, sealhulgas ka Eestis, luua inimõiguste täitmist järgivaid gruppe. Nõukogude Liidu dissidendid said võimaluse süsteemi kritiseerida ilma automaatselt selle vaenlaseks muutumata. Jordan Paust'i sõnul Nõukogude Liidu meetmed dissidentide vastu aitasid laiemat üldsust teavitada.⁷

4. oktoobrist t 1977 kuni 8. märtsini 1978 toimus Belgradis konverentsi esimene taaskohtumine, kus midagi sisulist ei otsustatud peale järgmise CSCE ja mõne muu spetsiifilisema konverentsi vajaduse, toimumise ja koha.⁸ Konverentsi kokkuvõte on vaid neli lehekülge, sisulisteks muutusteks oli veel vara.

Tegevus 1980ndatel peale Helsinkit kuni külma sõja lõpuni

1980. aasta 11. aprillil tuli konverents taas kokku, seekord Madridis ning arutelu kestis 1983. aasta 9. septembrini. Suuresti oli tegemist Helsinki leppe ülevaatamisega ja aja jooksul toimunud progressi hindamisega. Uutest algatustest on kõige olulisem Conference on Confidence- and Security-building Measures (CSBMs) and Disarmament in Europe ehk maakeeli Usalduse-, Julgeoleku- ja Desarmeerimismeetmete konverents.⁹ Kuid samuti on oluline otsus alustada pidevat inimõiguste olukorra jälgimist uue lahendusprotseduuri alusel, millega lahendati üle 1980ndatel üle 100 konflikti.¹⁰ Lisaks sellele võeti vastu resolutsioonid religiooni- ja liikumisvabadusest, isiku turvalisusest (piinamise ja piinamislaadse kohtlemise vastane resolutsioon, surmanuhtlust veel ei keelustatud), rahvusvähemuste diskrimineerimise vastu, rahvusvahelise liikumisvabaduse suurendamiseks. Samuti pandi riikidele kohustus (rõhutan, mitte juriidiline) oma seadusandlus III (inimõiguste) korviga kooskõlastada.¹⁰

Järgmisena algas Madridis kokku lepitud CSBMs konverent asukohaga Kopenhaagenis. See kestis 19. jaanuarist 1984 kuni 19. septembrini 1986. Põhiliselt oli tegemist I (julgeoleku) korvi täiendamise ja tugevdamisega. Viidi sisse kohustuslikud relvainspektsioonid, et kontrollida andmete õigsust. Täiendati kolme I korvi aspekti ja lisati üks uus:

1. „Ähvardustest ja jõu kasutamisest hoidumine“.

2. „Eelnev teavitamine teatud sõjaväelistest tegevustest.“

3. „Teatud sõjaväelistele tegevustele vaatlejate kutsumine.“

4. „Iga-aastaste sõjaväekalendrite vahetus.“¹¹ Neljanda punkti puhul on tegemist uue ja konkreetsema teavitusmeetodiga. Iga aasta 15. novembriks peavad liikmesriigid teisi riike teavitama järgnevaks aastaks planeeritud sõjaväeõppustest, koos kindlas vormis kirjeldusega. Keelatud on korraldada õppusi, millest pole teavitatud ja milles osaleb üle 40000 sõjaväelase.

Kolmas CSCE järelkohtumine toimus Viinis 4. novembrist 1986 kuni 19. jaanuarini 1989. Konverents vaatas üle eelmisest kokkusaamisest saadik toimunud progressi sh. CSMB, mille täiustamiseks otsustati pidada uus konverents. Midagi revolutsioonilist ei toimunud, lihtsalt otsustati jätkata seniste ideede ellu viimist. Välja kuulutati ka konverents Konventsionaalsete Vägede (CFE) Varssavi Pakti ja NATO liikmesmaade vahel. Eelmainitud uute konverentside tulemusi otsustati edasi arutada 1992. aastal Helsinkis.

CFE ja CSMB konverentsid jätkasid tööd esimese korvi põhimõtetega. 19. märtsist kuni 11. aprillini 1990 toimus Bonnis II korvi majanduspõhimõtete edasiarendus. Liikmesriigid kinnitasid oma toetust vabaturumajandusele ning kinnitasid mitmeid punkte, mis pidid kaasa aitama majanduse edasisele arengule. Kuigi tol hetkel polnud CSCE prioriteediga, algas sellega OSCE majandusliku dimensiooni areng.¹⁴

Külma sõja lõpp

Aga siis lagunes Nõukogude Liit ja CSCE oli vastamisi hoopis pakilisemate ülesannetega. Riigipiirid muutusid ning seda mitte igal pool rahumeelselt, Balkani poolsaarel algasid verised sõjad. Uued riigid hakkasid looma institutsioone. Tekkisid probleemid vähemusrahvustega. Kui CSCE tegevus oli aastast 1980 pidevalt tihenenud nii järelkohtumiste kui ka nende vahel toimuvate konverentsidega, siis nüüd tekkis vajadus pidevaks tegevuseks ehk püsivaks rahvusvaheliseks organisatsiooniks. Ida-Euroopa värsked riigid olid vähemalt osaliselt puhtad lehed ning CSCE üldistest eesmärkidest tulenevalt ei saanud neid ignoreerida.

CSCE raames reageeriti Nõukogude Liidu lagunemisele kutsudes kokku kõigi liikmesmaade riigipead Pariisi läbirääkimistele (Nüüd 35 asemel 34, sest Saksamaad olid mõne nädala eest liitunud). Põhimõtteliselt oli tegu rahukonverentsiga, aga asutati ka esimesed CSCE püsivad institutsioonid: Sekretariaat Prahas, Vabade Valimiste Büroo Varssavis ja Konfliktiennetuse Keskus Viinis.¹⁵

USA, Saksamaa ja Venemaa liidrite kõned on taas relevantsed. Vastühinenud Saksamaa kantsler Helmut Kohl tänas ülevoolavalt kõiki kohalolijaid ning lubas, et Saksamaa on tulevikus Euroopa rahumeelse integratsiooni eestvedaja. Kõne konstruktiivses osas tõi ta välja OSCE reformimise vajaduse, et organisatsioon saaks uute väljakutsetega tegeleda ning vajadust muuta Euroopa majanduslikuks-, raha- ja poliitiliseks liiduks, mis oleks avatud ka nn. reformitavatele maadele.¹⁶ Kõnes on ladus ja sisaldab muljetavaldavat visiooni, mis on kahekümne aastaga ka teoks saanud. USA president George Bush'i kõne oli lühidalt kokkuvõttes rõõm uute demokraatiate tekkimise üle. Seejärel nendtis ta uute ja vanade etniliste probleemide pinnale kerkimist. Lisaks rõhutab Bush ka inimõiguste jätkuvat olulisust, CFE leppe sõlmimist ning CSCE reformimise vajalikkust.¹⁷ Mihhail Gorbatšovi kõne oli arusaadavatel põhjustel märksa negatiivsem. Helge tuleviku asemel on ees tundmatu tulevik ning loodetav Venemaa tulevik on suveräänsetest riikidest koosnev föderatsioon. Samuti rõhutas ta, et rahvuslusest ja separatismist tulenev piiride muutmine on eriti ohtlik. Kõne lõpus mõistis ta hukka Iraagi agressiooni Kuveidi suhtes.¹⁸

CSCE laienes 1991. ja 1992. aastal kokku 16 riigi võrra - kõik endised Nõukogude Liidu satelliitriigid, milles olid peagi toimumas esimesed seaduslikud valimised. Seetõttu sai Vabade Valimiste Büroo (OFE) rahalisi vahendeid juurde. Lisaks sellele muudeti institutsiooni nimi ja ülesanded. OFE-st sai ODIHR ehk Demokraatlike Institutsioonide ja Inimõiguste Büroo. Uued ülesanded hõlmasid põhiliselt uute riikide mitmel viisil abistamist demokraatlike institutsioonide loomisel.¹⁹

Konverentsist organisatsiooniks.

1991. aasta aprillis loodi Pariisi leppes ette nähtud CSCE parlamentaarne assamblee²⁰, et siduda parlamente enam CSCE tegevusega ja sellega efektiivsemalt liikmesmaade seadusandlust mõjutada. Esimene kokkusaamine toimus 3.-5. juunil Budapestis. Kokkusaamisel vastu võetud resulutsioonis käsitleti muuhulgas konflikte Transnistrias ja Jugoslaavias ning Vene Föderatsiooni vägede Balti riikidest välja viimise kiirendamist.²¹ Parlamentaarne Sekretariaat asub Kopenhaagenis. Assamblee käib koos korra aastas, koosneb tänapäeval 317st istmest ning Eestit Vabariigil on selles kolm parlamendisaadikukohta. Hetkel täidavad seda kohust Väino Linde, Juku-Kalle Raid ja Olga Sõtnik²².

Juulis 1992. aastal toimus taas riigipeade kogunemine, seekord Helsinkis. Kogunemise põhjuseks oli konfliktid Balkani poolsaarel. Olukord vajas lahendamist nii institutsiooniliselt kui ka poliitiliselt. Jugoslaavia liikmestaatus peatati ajutiselt. Olemasolevate lahendamiseks ja sarnaste konfliktide ennetamiseks loodi Rahvusvähemuste Kõrgem Volinik (High Commissioner of National Minorities), kes pidi varakult hoiatama ja sekkuma kui CSCE alal tekib etnilise konflikti oht.²³ Teiseks loodi Forum for Security Co-operation (FSC), mille ülesandeks sai pidevalt I korvi küsimustega tegelemine.²⁴ Samuti loodi ligikaudne kava Majandusfoorumi loomiseks, mis tegeleks II korvi küsimustega – konverents tekitas hoogsalt püsivaid allasutusi eri funktsioonide täitmiseks.

Esimesed kolm CSCE välismissiooni asusid tööle Jugoslaavias 1992. aastal. Missioonide ülesandeks oli infot koguda, eri gruppide vahel dialoogi õhutada ning jagada infot III korvis sisalduvate põhimõtete kohta. Esimesi missioone ei pikendatud, kuna Jugoslaavia polnud nõus CSCE-ga koostööd tegema muidu, kui missioonid lahkuvad.²⁵ Otsus luua missioon Eestis tehti 13. detsembril 1992. See algas 15. veebruaril 1993 ja kestis kuni 31. detsembrini 2001. Missiooni suuruseks oli kuus inimest. Missiooni eesmärgid olid järgmised:

1. „Luua kontakt riigi- ja kohaliku võimuga. Eriti selle osaga, mis tegeleb kodanike, migratsiooni, keeleküsimuste, sotsiaalhoolekande ja tööhõivega.“

2. „Luua ja hoida kontakte mitte-riiklike organisatsioonidega. Eriti parteide, ametiühingute ja massimeediaga.“

3. „Koguda infot ning jagada tehnilist abi ja nõu küsimustes, mis puudutavad eri kommuunide staatust Eestis ning informatsiooni nende liikmete õiguste ning kohustuste kohta.“

4. „Panustada Eesti võimude püüdlustesse taasluua tsiviilühiskond, sealhulgas kohalikesse mehhanismidesse, mis tekitavad dialoogi ja mõistmist.“

5. „Arvestada sellega, et missioon pole igavene ning leida mooduseid, kuidas oma ülesandeid anda kohalike institutsioonide kätesse.“²⁶

Missiooni eesmärk oli seega vene vähemuse kaitse ning inimõiguste korvi rakendamise kontroll ning see lõppes edukalt. Suuremad muudatused olid näiteks Eesti pinnal alates 26. veebruarist 1992 sündinud passita inimeste lastele kodakondsuse andmises 1998 ning samal aastal integratsiooniprogrammi alustamine.²⁷

1993. aasta 15. juunil astus ametisse esimene CSCE peasekretär, kellele anti Ministrite Nõukogu (CSO) poolt järgmised kohustused:

1. Eesistuja(maa) abistamine.

2. CSCE struktuuride ja missioonide haldamine. Sh. ODHIR.

3. CSCE kohtumiste korraldamine koos eesistujamaaga.

4. CSCE otsuste implementeerimise kontroll.

5. Vastutab CSCE töötajate tegevuse eest ning kannab sellest ette CSO-le, Ministrite Nõukogule ning eesistuja(maa)le.

6. Suhtlemine teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega

7. Tegeleb CSCE rahastamisega küsimustega.

8. Koostab iga aasta Ministrite Nõukogu jaoks CSCE tegevuse kohta raporti.

9. Täidab muid ülesandeid, mida Ministrite Nõukogu või CSO talle täitmiseks annab.²⁸

Sellega olid loodud kõik alused CSCE administratiivne haru loomiseks. 2004. aastal täiendati peasekretäri rolli oluliselt²⁹, aga täpsustamine pole selle kirjatöö seisukohast väga oluline.

Juba samal aastal novembris otsustati administratiivse haru ehk CSCE Sekretariaadi loomine Viini koos harukontoriga Prahas. Sekretariaat koosnes neljast allüksusest:

1. Konverentsiteeninduse osakond, mis vastutab konverentside tõlkimise, dokumentatsiooni ja protokollimise eest.

2. Administratsiooni ja Eelarve osakond, mis vastutab administratiivsete ülesannete, personalipoliitika ning finantside (sh. finantside kontrolli) eest.

3. Eesistujamaad Toetav osakond., mis vastutab kohtumiste ettevalmistamise eest. Hoiab kontakte rahvusvaheliste organisatsioonidega. Suhtleb pressiga ning vastutab avaliku info eest.

4. Konfliktiennetuskeskus, mis vastutab varajase hoiatamise, konfliktiennetuse ning kriiside maandamise eest. Samuti välimissioonide toetamise, infopanga ja suhtlusvõrgustiku eest.³⁰

1994. aastal hakati Sekretariaati reaalselt looma ning eraldiseisvate konverentside asemel oli tekkinud organisatsioon. Aga muutus tuli kuidagi vormistada.

Järjekorras neljas riigipeade kohtumine toimus 1994. aasta 5.-6. detsembril Budapestis. Seal tehtigi otsus nimetada CSCE ümber OSCE-ks. Aga see polnud lihtsalt nimeline muutus, külmast sõjas lõpust alates oli CSCE-d muudetud sisemiselt efektiivsemaks. Oluline küsimus oli, kas organisatsiooniks muutumine teeb OSCE otsused poliitiliselt ja moraalselt kohustavatest kohustustest legaalseteks kohustusteks, millele tuleb alluda. Kindel on, et see ei olnud Budapestis kohtunud riigipeade eesmärk.³¹ Ilmselgelt organisatsioon kirjeldas 1994. aastal olevat moodustist paremini kui konverents. Kaaluti ka teisi variante, näiteks „nõukoda“, aga hääletusel riigid valisid organisatsiooni.³² OSCE uus nimi demonstreeris orgainsatsiooni tõhustumist ja mitteajutist iseloomu, aga muutsid otsuste jõudu vaid kaudselt.

OSCE eelarve

Aastast 1993 on OSCE saanud liikmesriikidelt rahalisi vahendeid, et oma püsivaid institutsioone ja välismissioone ülal pidada. OSCE eelarve täidetakse 56 liikmesriigi poolt, arvestades riikide suurust ja jõukust. Umbkaudu eelarvest 90% sellest läheb välismissioonide ülalpidamiseks.³³ Graafikul on näha kiire tõus alates 1997. aastast kuni 2000. aastani ning seejärel aeglane kahanemine. See näitab, et organisatsioon ehitas ennast kiirelt mõne aastaga üles, tõus nii administreerimiskuludes kui missioonikuludes. Kui allikas on kirjas, et aastal 2001 läks missioonidele ~90% kuludest, siis on välja ehitatud organisatsiooni tegevkulud jäänud OSCE administratsiooni kulud igal aastal umbes 20 miljonit eurot. Tegevkulud vaevalt vähenevad, kuna OSCE pole ühtegi alamüksust sulgenud, pigem tõusevad. Seega näitab tabel reaalselt viimase kümnendi jooksul välismissioonide kulude vähenemist umbkaudu kolmandiku võrra ehk Euroopa (ida-)piirkonna stabiliseerumist võrreldes varasemaga.

Kokkuvõte

1973. aastal alustanud konverents oli pingelõdvenduse koha pealt äärmiselt oluline. Lepiti kokku kaunis deklaratsioon. Võeti poliitilisi ja moraalseid kohustusi, millel polnud karistusmehhanisme. Realismi vaatepunktist ei kohusta selline leping millekski. Aga realism ilmselt eksib, sest OSCE otsuste mittekohustuslikkusest hoolimata, on organisatsioon kasvanud ning aidanud vähemalt Lääne-Euroopas luua sarnaste väärtustega rahumeelset ruumi, mis aastatega laieneb. Ning pole liikmesriike, kelle seadusandlust poleks OSCE korvide põhimõtted paremuse poole muutnud.

1980ndatel toimusid pikad CSCE konverentsid, mis küll keskendusid eri aspektidele, aga tegevus pidevalt käis, kuna oli asju, mida läbi arutada. Teatud mõttes arutamine ise suurendas koostööd Euroopa riikide vahel, luues foorumi, kus said korraga viibida mõlema leeri esindajad. Ning vastuvõetud otsused olid kahtlemata rahu seisukohast kasulikud, kuna Kuuba kriisi sarnaseid asju enam ei juhtunud.

Nõukogude Liidu lagunemisega tekkisid Euroopa idaossa uued riigid, milles vähemalt esialgu valitses administratiivne kaos ning lahvatasid etnilised konfliktid. CSCE-le tähendas see suurenenud kohustusi, aga ka võimalust mõjutada värskeid riigike demokraatlike õigusriikide suunas, et ei korduks I maailmasõja järgne autokraatide võimule tulek. Ja selles suhtes oli OSCE vähemalt osaliselt edukas. Osaliselt on parem kui üldse mitte.

Euroopa ees seisvad ülesanded kasvasid hüppeliselt ning CSCE kohanes olukorraga institutsionaalsete reformide kaudu. Kolmest korvist põhimõtetest tulenevate jooksvate ülesannete täitmiseks loodi allüksused ning 1994. aastal nende allüksuste jaoks administreeriv üksus. Kuna enamike funktsioonide jaoks olid juba püsivad allüksused loodud või lähiajal tekkimas, siis riigipead otsustasid konverentsi, mis reaalselt juba oli organisatsioon, õige nimega kutsuma hakata.

1995. aastal uue nimega alustanud OSCE lugu pole loomulikult kaugeltki läbi, aga järgneva 16 aasta kirjeldamine täidaks veel vähemalt sama palju leheruumi.

Viited ja kasutatud kirjandus:

¹ http://www.osce.org/who/43960

² http://www.osce.org/mc/39501 Conference on security and co-operation in Europe. Final Act. Helsinki 1975.

³ http://www.osce.org/documents/16089 Address by the General Secretary of the Central Committee of the Communist Party of the Union of Soviet Socialist Republics, Leonid Brezhnev to the third stage of the Conference on Security and Co-operation in Europe. Helsinki, 30 July to 1 August 1975

⁴ http://www.osce.org/documents/16090 Address by US President Gerald R Ford to the third stage of the Conference on Security and Co-operation in Europe. Helsinki, 30 July to 1 August 1975

⁵ http://www.osce.org/documents/16087 Address by the First Secretary of the Central Committee of the Socialist Unity Party of the German Democratic Republic, Erich Honecker to the third stage of the Conference on Security and Co-operation in Europe. Helsinki, 30 July to 1 August 1975

⁶ http://www.osce.org/documents/16088 Address by the Chancellor of the Federal Republic of Germany, Helmut Schmidt to the third stage of the Conference on Security and Co-operation in Europe, Helsinki, 30 July to 1 August 1975

⁷ http://www.jstor.org/stable/1191295 Paust, J. Jordan. Transnational Freedom of Speech: Legal Aspects of the Helsinki Final Act. Duke University School of Law. 1982, pp.66.

⁸ http://www.osce.org/mc/40865 Concluding document of the Belgrade meeting 1977 of representatives of the participating states of the Conference on Security and Co-Operation in Europe, held on the basis of the provisions of the Final Act relating to the follow-up to the conference.

⁹ http://www.osce.org/who/timeline/1980s/01 Madridi konverentsi kokkuvõte.

¹⁰ http://www.jstor.org/stable/760397 McGoldric, Dominic. Human Rights Developments in the Helsinki Process. The International and Comparative Law Quarterly. pp.924-926.

¹¹ (McGoldric 1990)

¹² http://www.osce.org/who/timeline/1980s/02 Stockholmi konverentsi kokkuvõte.

¹³ http://www.osce.org/fsc/41238 Document of the Stockholm conferenceon confidence- and security-building measures and disarmament in europe convened in accordance with therelevant provisions of the concluding document of the Madrid meeting of the conference on security and co-operation in Europe. 1986. pp. 11-13.

¹⁴ http://www.osce.org/who/timeline/1990s/01 Majandusliku Koostöö Konverents, Bonn. 1990.

¹⁵ http://www.osce.org/who/timeline/1990s/02 Riigipeade kogunemine Pariisis. 1990.

¹⁶ http://www.osce.org/mc/16153 Speech by German Chancellor Helmut Kohl to the Second Summit of CSCE Heads of State or Government. Paris, 19-21 November 1990

¹⁷ http://www.osce.org/mc/16154 Speech by US President George Bush to the Second Summit of CSCE Heads of State or Government. Paris, 19-21 November 1990

¹⁸ http://www.osce.org/mc/16155 Speech by Soviet President Mikhail Gorbachev to the Second Summit of CSCE Heads of State or Government. Paris, 19-21 November 1990

¹⁹ http://www.osce.org/who/timeline/1990s/05 Expansion of CSCE/OSCE.

²⁰ http://www.osce.org/mc/39516 Charter of Paris, For a New Europe. Paris, 1990.

²¹ http://www.osce.org/pa/40732 Budapest Declaration of the CSCE Parliamentary Assembly. 5. July 1992

²² http://seadused.kogukond.org/2011/05/11/euroopa-julgeoleku-ja-koostooorganisatsiooni-osce-parlamentaarse-assamblee-eesti-delegatsiooni-moodustamise-otsuse/

²³ http://www.osce.org/mc/39530 Conference for Security and Cooperation in Europe. Helsinki, 9 - 10 July 1992

²⁴ http://www.osce.org/fsc/77535 FSC datasheet.

²⁵ http://www.osce.org/who/timeline/1990s/08 CSCE field operations.

²⁶ http://www.osce.org/node/43973 CSCE mission to Estonia.

²⁷ http://www.jstor.org/stable/826219 Berg, Eiki. Local Resistance, National Identity and Global Swings in Post-Soviet Estonia. Europe-Asia Studies. 2002

²⁸ http://www.osce.org/mc/40342 Third Meeting of the Council. Summary of Conclusions. Decision on Peaceful Settlement of Disputes. Stockholm, 1992. pp. 21-22.

²⁹ http://www.osce.org/mc/29705 DECISION No. 15/04. ROLE OF THE OSCE SECRETARY GENERAL.Organization for Security and Co-operation in Europe. Ministerial Council. Sofia 2004.

³⁰ http://www.osce.org/who/timeline/1990s/10 Secretariat established in Vienna.

³¹ http://www.jstor.org/stable/2204183 Sapiro, Miriam. Changing the CSCE into the OSCE: Legal Aspects of a Political Transformation. American Society of International Law. 1995. pp.631-632

32 http://www.jstor.org/stable/2204183 Sapiro, Miriam. Changing the CSCE into the OSCE: Legal Aspects of a Political Transformation. American Society of International Law. 1995. pp.634

Kasutatud Kirjandus:

http://www.mtholyoke.edu/acad/intrel/kant/kant1.htm Immanuel Kant. Prepetual Peace: A Philosophical Sketch, 1795.