Viimati kirjutasin 2010 suvel toimunud reisist. Mis juhtus kahel edasisel päeval? Ütleme nii, et detailid jäävad Rumeeniasse ja minu mällu. Lisan vaid fragmendid, mille abil huvilised saavad mõtteid mõlgutada. Päike, kohalik õlu, sohvasurfajad, ülihea muusika, kallistus Siernia lauljannalt ja tõdemus, et inimestega suhtlemine on tegelikult väga kerge kui ainult initsiatiivi näidata. Muudangi oma blogi nime, kuna enam ma pole nähtamatu.

Miks ma tegelikult seda postitust kirja panema hakkasin, on aga tagasiside ja oma subjektiivne nägemus baka kokkutulekul toimunust. Nüüd enam ei viitsi, aga teen ikka.

Autotranspordiga läks üpris hästi. Arvasin, et inimeste näod ja suud seisavad kogu sõidu. Aga võta näpust, jutt läks kohe käima. Ja kuidas siis saab pohmellis naisterahvast mitte õrritada. Autoaknast välja vaadates oli näha lund, raagus puid, surnud kassi ja elusat metskitse. Õnneks ma ei pidanud aknast välja vaatama, sest see oleks olnud üks igav teekond.

Kohale jõudes kogunesid inimesed oma suurematesse või väiksematesse seltskondadesse, peale mõne foreveralone (internetimeem) näoga indiviidi. Randomi toodud iirisest tellis ühendas inimesi.

Tutvusringis igaüks ennast seekord ei tutvustanudki, millest on kahju. Aga ma kasutasin võimalust, et ümber lükata oma hüüdnime väärtõlgendus. Nimelt, Clawson ei tähenda küünisepoega, vaid küünised küljes. Nagu Wolverine, kes juhuslikult on mu lemmik koomiksikangelane. Kuigi hüüdnimi sündis hoopis ühest mängust, kus mu tegelane sai küüniseid kanda. Aga see selleks.

Trashi ettekanne oli huvitav autorikaitse aspektist. Kahjuks plaadi väljaandmise asi ja eriti alternatiivne muusika jätavad külmaks.

Peale seda algas fotojaht. Võistkonnad sai ise valida, mis tähendas, et inimesed hea meelega lasid lõimumise üle. Tartu krooksuseltskond formuleerus ümber fotoklubiks umbes 10 sekundiga. Pilte oli lõbus teha ja mõned neist olid küllaltki vallatud (mistõttu ma neid oma arvutist kaugemale ei lase).

Aga fotajaht lõppes enneaegselt ja algas viktoriin. Õnneks ise ma ei pidanud osalema, sest olin enda peale võtnud muusikaküsimuse. Heli miksida on kusjuures päris lõbus. Proovisin genky ja Taneli soovitusel üle võistkondade õla piiluda, aga see oli lihtsalt veider. Nagu üks kindel bakalane, kes seda kogu ürituse tegi. Alati lähedal, aga mitte kunagi seltskonnas. Niisiis ma läksin genkyga koos laudu koristama hoopis. Kerin edasi. Heliküsimus oli vist liiga lihtne, aga ma ei tahtnud väga keerulisi meloodiaid tagurpidi käima panna.

Siis saabus õhtu tipphetk, söögiaeg. Mu karismal oli juba näljast penalty (New Vegas pun). Supp oli päris hea ja sai end Vabarnamehele tutvustatud. Ilmselt oli faux pas talle öelda, et ma käin baka foorumis trollimas, kuid loodan, et see andestatakse mulle. Nagu mina andestan Ahtile, kes rääkis kohe peale seda poolele lauale minu raskustest naise leidmisel. Veidi piinlik on. :D

Edasi. Kui Alo veinipudeliga peamajja jõudis, oli Glaurungi viktoriin juba alanud. Mis pole tegelikult probleem, sest ma poleks nagunii võitnud. Asusin küsimuste asemel veinipudelit lahendama. Seejärel algas grupipildi epopöa. Ja kui peaaegu kõik pildid olid tehtud, jalutas sisse Andrei. Vähemalt fotoaparaat ei olnud välguga.

Veiniklaas käes sai Shiroga kohtutud, kes mainis, et Miyako klubi rahvas on jälle omaette. Ja et peaks nendega rohkem suhtlema ja klubiga liituma. Selle peale kostsin: "Kuidas oleks kohe praegu." Ja selles lauanurgas ma suurema osa õhtust veetsingi. Jututeemadeks downi sündroomiga lapsed, kõhutants ja kõik, mis sinna vahele jääb. Kõhutantsu jutu peale vedasin Kuroneko tantsima, mis oli nauditav. Karjas ilma särkideta ringi hüppamine on tore, aga paaristants on midagi muud. Loomulikult minu tänu ka kõigile teistele neiudele, kes minuga koos tantsisid. Õppisin paar uut liigutust nende 3 tunni jooksul, mis tantsitud sai.

Peale tantsu läksin pesema, sest seda mitte teha olnuks lihtsalt patune. Tagasi tulles rüüpasin vaheldumisi õlut ja energiajooki ning kuulasin Ummi muresid. Kui tantsuõhtu läbi sai, külastasin ka karaokeööd, kuigi hääl oli müstilisel kombel juba ammu kadunud. Laua äärde tagasi minnes MyLeafy serveeris mulle ühe klaasi koolat rummiga, tänud. Ja viimased tunnid veetsin veel rääkides. 7 paiku hommikul kobisin magama.

Ärgates oli draakonihingeõhk, aga muidu hea olla. Ei mingit "veel 5 minutit" jama. Käbe riidesse, raevukas hambapesu ja nägu naerul hommikusöögile. Sest mulle kohutaval kombel meeldib vaadata pohmakanägusid. Kahtlemata õel minust ja võibolla karmavõla tõttu olen hetkel vastiku külmetusega. Aga asi on seda väärt. Nii kaua kuni Random näppima ei läinud, lasin saalile reibast metalit.

Üllatuslikult Mati ja delos ei olnudki hommikuks surnud, vaid ärkasid üles ja isegi sõid hommikust. Lõpetasime fotojahi, mis oli isegi lahe. Ma ei mäletanudki, et kätelseis nii lihtne oleks. Suur osa võistkondadest nii reipad ei olnud ja fotojahi lõpetas vaid 4 võistkonda. Kuna žürii oli ammu kadunud, võitsid kõik. Publiku lemmikud olid loomulikult need pildid, kus võimalikult vähe riideid oli. Kuna kõik olid kurnatud, siis vaadati piltide vaheldumist seisvate nägudega.

Kojusõit oli jälle lõbus. Boonusena visati mind ühika kõrval maha.

Korraldusliku poole pealt ei häirinudki see, et kava kuidagi ei järgitud. Pigem see, et kuigi seltskondlikud tegevused olid (vähemalt ma arvan nii) mõeldud inimesi uutega tutvustama, toimisid valikumehhanismid nii, et kõik hängisid oma sõpradega. Fotojaht tahtlikult ja viktoriin tahtmatult. Ausalt öeldes oli inimestel nendest üsna suva, kõik tahtsid lihtsalt omavahel juttu ajada.

Veel mõned asjad. Sauna ei läinud, sest jääauku polnud. Randomiga vaidlesin nagu alati, reaalselt mingit vahet poleks. Poleks pidanud ilma sallita peamajast külalistemajja silkama. Ja haiged inimesed oleks pidanud koju jääma.

Sellest vast piisab, juuli paiku teen uue postituse. :P